Enamasti ma tõesti mõistan, miks inimesed käituvad nii nagu neile kombeks, kuigi ma ei mõista siis, miks… mina nii ei teeks… See paneb tihtipeale kannatama ka teisi. Vahel on põhjuseks, et nad ise päris täpselt ei tea, mida tahavad ja otsustamatus paneb neid laveerima mitme vahel, kui seal on mängus inimesed, siis tahes-tahtmata jääb keegi kaotajaks ja tõenäoliselt saab haiget. Parem on olla konkreetne, kui teha nägu, et kõik on korras. Õudne lõpp või lõputu õudus, säästke teisi sellest viimasest, kui neist vähegi hoolite.
Siis on mõned, kellele tahaksin öelda, et vaata ennast kõrvalt, käitud nagu väike laps (või isegi sel on rohkem mõistust), kui peaksid olema ammuilma küps, kas elu pole midagi õpetanud? Või on vanus pähe löönud ja siis on lubatud lollustega tegeleda…Tegelikult mul on kahju neist, ise peaaegu suremas, no suremas, hea küll, mis siis? Me kõik oleme suremas, küll ei tea täpset daatumit. Aga kas tahame, et meid mäletatakse eluterve, särava optimistina või õnnetu hingena, hädaldava pessimistina, kes tegi teiste elu enne surma põrguks? Kui me teame, et oleme suremas, siis peaksime seda enam jäänud elupäevadest võtma parimat, suremisega võib tegeleda ka hiljem, siis kui aeg on käes… Ei mõelnud nii fataalseks minna, kuid mõte jääb samaks. Njah, kaks-kolm korda vanem ei tähenda sugugi sama arv kordi targem. Mis kurat ei lase neil arukalt käituda, ma lihtsalt ei mõista… Me kõik enam-vähem loodame, et vanaduses ära ei keera, minu meelest on see ikkagi enda teha, suuremalt jaolt. On lihtsalt need, kes löövad käega, las siis minna ja need, kes ei anna alla… nagu elus ikka.
No comments:
Post a Comment