ühine lapsuke

Vahepeal on ilm hall ja ma ei viitsi mitte kui midagi teha, isegi kui ma ei salli seda, et ma polnud täna tubli ega saanud muu suuremaga hakkama kui kergelt tubades asjatamise ja koristamisega. Sellise olelemise juures muutun rahulolematuks. Hall ilm pärsib mu tegevust, mul kaob isu teha rohkemat kui kirjutada, kui sedagi. Vahepeal on teisiti või on see kogu aeg nii olnud, aga ma olen ennast petnud. Võibolla saadakse minust valesti aru. Ma ei taha jääda üksikuks, aga ma ei taha ka lapsi teha sellepärast, et mul oleks vanaduses loota nende südametunnistusele, kui ma neile kõik endast andsin, äkki ei jäta ka nemad mind hooletusse, kui ma üksi enam hakkama ei saa. Kurat, minust ei saa kunagi manipulaatorit, et rõhuksin kellegi südametunnistusele. Seda juhtub õige harva kui üldse, kui ma kedagi paluks või ammugi käsiks… siis peaksin tõesti juba viimases hädas olema.

Vahepeal on teisiti. Kas tõesti on siin samamoodi ilus nagu seal, küll veidi teistmoodi? Kuidas ma seda varem märganud pole…? Sügis oma värvides, see ilmalaotus, veidi künkaid, põlde ja törts lambaid siin ja seal. Pole ka majadel midagi viga, isegi väga armsad talud ja paljugi hästi hoolitsetud. Kas tõesti on mu arvamus hakanud ümber kujunema või ei pea ma enam nii oluliseks, et tingimata peavad olema need raamid, selline karkass, see fassaad ja katus… nagu inglises, ei, muu on tähtsam – kuidas on selle eest hoolt kantud, kes seal on, kellega mina olen. Jah, vahepeal on ka see teisiti. Ma ihalen taas mingi stabiilsuse või kindluse järele. Ma ei taha kodust palju kaugemale minna ega mõelda. Hall ilm mõjub ikka laastavalt. Keegi, kelle peale olla kindel. Keegi, kes mõtleb sarnaselt minule. Keegi, kellel oleksid sarnased eesmärgid. Keegi, kes hooliks, märkaks, panustaks sama palju kui mina. Keegi, kellega koos ehitada. Selles vist asi ongi, pean tunnistama ka endale tõtt... Olen oma uk-blogi all palju kirjutanud oma peamisest eesmärgist, unistusest, aga ei mäleta enam isegi, kas olen kunagi seda maininud või piisavalt selgitanud, et maja ehitada, kodu rajada tahan kahesse, mitte üksi. Ma pole ilmselt seda aspekti varem nii oluliseks pidanud (olulisemaks kui maja väljanägemist ja kasutatud materjale). Selle taga seisab ilmselt palju, mitte oskamatus või tahe. Kuni pole kedagi, võin õppida ja areneda, aga mitte alustada. Kui ma pole seda siin öelnud, siis ma olen seda mõelnud ja samamoodi vähemalt mõned aastad tagasi. Endiselt ma ei looda, et keegi teeks minu eest asju ära või oleks maja juba valmis, ma soovin, et tehakse koos. Ma olen alati soovinud, et keegi on kõrval, kui pannkooke küpsetan, keegi sõidab minuga ühes, kui rattaga lähen, keegi toimetab minuga, mitte ei vahi ekraani, sest pigem olen juba üksi… Nii on siiski kergem.

Nii ma unistan ühisest lapsest, kui see olema saab, on see kandiline, vundamendil ja katusega, kujuneb koos ja kantakse ka hoolt koos. Enne seda ei tule ühtegi teist last ja peab tulema keegi kindel. Huvitav, mida võiksin 10 aasta pärast mõelda? See kandiline unistus on mul rohkem kui 10 aastat järjepidevalt esikohal olnud.

Kui võtta, siis olin vähemalt reedel tubli. Päike säras ja ma oleksin võinud selle asemel hoopis ringi sõita ja metsadesse põigata, kui köögis taignast kooke vorpida, kassile… Enivei, mõtlesin, et panen endalegi selgituseks ühe listi päevategevustest kirja (kuhu kaob perenaise 12 tundi):

kelder (varustasin vajalike toorainetega);

puukuur (raiusin veidi halge õhemaks ja kandsin tuppa);

taignate valmistamine (lehttainas ja biskviittainas);

poodides ja turul käimine (rattaga);

pesu nöörilt korjamine ja tuulejope pesemine (käsitsi);

seente ja pohlade puhastamine (korjamine oli eelmise päeva tegevus);

ahju ja pliidi kütmine;

vormide ettevalmistamine, lehttaigna rullimine;

täidiste ettevalmistamine;

seente kupatamine;

nõgeste korjamine (aialt);

nõudepesu (korduvalt);

komposteerimine;

põrandate pühkimine;

küpsetamine ja kookide välja sättimine.

Päeva alustasin ja lõpetasin lühikese klaverimänguga, vahepeal sõin ning kui eeldada, et naine peab ka hea välja nägema, siis tuleb tunnike enese eest hoolitsemist lisada. Rohkem aega endale ma sel päeval ei leidnudki ja üks sünnipäevalaps sai minult kõne õhtul kella 9 paiku, kui mul tekkis sisuliselt esimene hetk maha istuda. Elu on imeline hetkeni, kui teise peale mõtlemine ületab enesele mõtlemise. Andke andeks, kui ma seda enam ei tee, ma hakkan väsima… väsima ka enda rumalusest oodata, kui ei tulda, sest see pole päris esimene kord ega ühe inimesega. Endale mõeldes oleksin sealt listist ehk paari asja teinud ja 12 tunni asemel ka 20 minutit sellele kulutanud. Vähemalt sain tubli olla :D