soe hakkab kui…

Ma pean tagasi võitma tasakaalu, mis on kergelt kõikuma löödud. Ükspäev olin metsas, olin seekord taiplikult ka prillid ette pannud ja ma ei märganud mitte ainult tavapärasest rohkem kukeseeni, vaid kuulatasin linnu hirmuhüüdu, kui siis nägin, kuidas kull varest madalal lennul taga ajas, sealt veidi hiljem kits pikalt üle metsa kappas ning keegi tumeda peaga ja halli kehaga loom (metssiga?) kaugemalt lähenes, kuid mind märgates kohe taganes. Mets oli küllalt tihe ja päikesest hoolimata pime, aga loomade söögikohaga ning imeline mis seal õige lühikese aja jooksul sündis. Imeline on seda maailma näha, eriti teravalt :P Jalad külmetasid, pole enam ammugi nii soe nagu suvel ega soe nagu varasügisel. Ühel hetkel kargasin uhkes üksinduses metsa all, sest jalgadesse oli vaja verd lüüa ja parasjagu tuli klappidest midagi iiripärast… Oli õige hetk nagu praegugi, süütan küünla ja vana hea Roxette kõlbab suhkruvee asemel küll. See toob esile mõne mälestuse aastatagusest, mis annab nüüd sooja :)