raisk2

Mulle öeldi lahku minnes, et see kõik, suhe, oli sel juhul mõttetu aja raiskamine olnud. Tol ajal ma pikalt selle üle ei juurelnud, lihtsalt mõtlesin, kuidas võib nii arvata (kui ta tõesti nii arvas) ja järelikult olnud suhtest mitte kui midagi õppida. 7 aastat oli kellegi jaoks paigalseis? Nüüd osaliselt tagasi perenaise rolli maandudes meenusid öeldud sõnad ja see hakkas mu peas ketrama igasugu kräppi üles, nii et mul hakkas palju halvem kui tookord, kui mulle nii öeldi. Ma ei kavatse seda enam ju kogeda!? Mis osa sellest oli ajaraisk, kellele ja kui palju,võiksin küsida!? Kas see osa, kui ma talle aeg-ajalt torte kokku meisterdasin, millest ta hiljem paarikümnest vaid paari mäletas, kui ta samal ajal läpakasse vahtis ja samas vahukoort vispli küljest lakkus? Või see osa, kui ma aias tegutsesin, kasvõi lauavirna ümber tõstsin ja tema tuli netis surfamise vahepeal kiikama, mida ma teen (sõbra väljendit kasutades tuli mulle jõudu soovima)? Või need kolm aastat, mis ma talle puhtalt kodus olemiseks jätsin, et ta saaks end oma isiklikus huvis jalule seada? Ma ohverdasin oma läpaka ja selle aja tema huvile, ise töö kõrvalt hoolitsedes söögi ja kodu eest. Kas see osa, kui lõputöö, eksamite või töö kõrvalt ka tema asjade jalule seadmiseks aega leidsin? Kui ta palus mul midagi uurida või mingeid dokumente ja vorme täita? Teadsin ju isegi, et kellegi eest asjade ärategemine ainult lisab nende tegevuste hulka ja on puhtalt ajaraisk, kui lõpuks intervjuule ei kavatseta minna. Kas see osa, kui olin pühapäeviti üleval ka kell 7, andes talle magamiseks lisaaega ja hoolitsedes, et tema ärkamise ajaks oleks köök soe ja taigen valmis? Või see osa, kui teda kümme korda üles pidin ajama, tekki sikutama, et ta aitaks vähemalt pannkooke küpsetada (tegelikkuses piisanuks seltskonna pakkumisest)? Asi polnud lõpuks ka selles, et oleksin väga ise tahtnud anda kellelegi, kes niikuinii ei märka muud kui ainult süüa ja siis oma toimetustega jätkata või mainida, et mul pole aega tema kõrvale maha istuda, teda tähele panna jne. Ühel hetkel, kui mul kooli või töö pärast jäid tema vajadused märkamata, oli häda, kus on füüsiline lähedus või söök. Kust ma pidin võtma aega inglises, kui ma olin kodust ära trenni ja töö pärast põhimõtteliselt 5-19-ni või kauemgi veel ning ma suutsin hädavaevu tunnikese, paar oma luuke lahti hoida enne kui sekundite vältel unne suikusin... Mul polnud inglises aega endalegi ja tema oskas siis lõpuks märgata, potikaani kergitada ja avastada, et mitte kui midagi pole süüa. Huvitav, ma isegi ei mõelnud siis, et ka tema oleks võinud need potid vahepeal täita, sest tal leidunuks 24/7 sees ometi mõni vaba tund, aga loomulikult ei üllatanud ta millegagi. Ei üllatanud ammugi sellega, et temaga ei saanud arvestada asjaajamistes, mille eest pidime koos vastutama neid ühiselt joonde ajades. Ma näen ennast tegutsemas, kellelegi vastu tulemas ja aitamas ka palumata, kui rollid oleksid täiesti pöördes. Keegi ei saa hinnata olukorda paremini, kui see, kes on antud olukorras juba olnud. Kokkuvõtvalt, head pole loota sealt, kust on alati oodatud midagi saama, aga mitte vastu andma või jagama.

Perenaise roll on enamasti tänamatu töö, mida märgatakse alles siis, kui miski on tegemata, aga kes tuleb tänama, kui oled hommikust saati lõppemata jadana tegutsenud kuni hilja õhtuni välja? Selle peale öeldi, et mina jätsin tema unarusse, tähele panemata, mida ma oma tegevustega siis üldse üritasin saavutada!? Miks ta ei märganud seda, kui ma olin olemas oma hoole ja armastusega? Kui tema arvates oli see suhe mõttetu raiskamine, siis mida ma enda poole pealt nägema peaksin? 7 aastat paigalseisu? Äkki rassimist? Miskipärast mina küll nii ei mõtle… Näen isegi seda, et ta oli tegus, kus oskas, leidlik ja omas loogikat seal, kus minul seda puudu jäi ja kui ma palusin, siis said ka asjad enamasti tehtud. Aga midagi ei tulnud iseenesest. Tema tundis ennast ärakasutatuna ja mina üleliia paluvana, kui temalt õige pisut vastu ootasin. Energia kulutamine kellegi palumiseks polnud ainuke koht, kus ma ennast tühjaks sidruniks lasin pigistada. Hädaldamine (isegi kui midagi polnud veel untsu läinud) kaasnes igaljuhul ja mul oli lõpuks lihtsam kõik ise algusest lõpuni ära teha, kui hakata kedagi õpetama ja muretsema sellepärast, kas ta muuga kui hädaldamisega hakkama saab. Nüüd olen näinud seda, kuidas omapäi tegutsetakse, vanast harjumusest tahan veel kõike kontrollida, aga üha rohkem näen, kuidas võin vabad käed anda ja minna lasta, sest ükskõik mis sealt välja ei tuleks (julgus ette võtta on sellest olulisem), vähemalt pole vaja kõrval seista ja õpetada. Võite arvata, kui meelitav ja veidi anomaalnegi tundub see, kui leitakse minut, et kallistada ja tänada selle eest, mida ma tegin või kasvõi mainida, et ma ei lasknud (täna) temal midagi teha… See tähendab mulle palju… Mul on ükskordki hea, kui keegi võtab otsustuse enda kanda ja muretseb toidu eest ise ega oota seda minult. Isegi kui me räägime siinkohal “Selveri köögist” :D Palju lihtsam, kui ma ei pea üksi enam mõtlema ja võin arvestada, et keegi toimetab veel, iseseisvalt. Ma lasen tal hea meelega domineerida ja enda eest otsustada, sest kui mitte alati, siis vähemalt vahelduseks on see nauditav :P

Saksa poiss Dustin oli see, kes üleskerkinud jututeemas mainis, et see oleks pigem imestusväärne, kui naine kokkaks, mille peale mul endal imestusest kulmud kõrgele kerkisid… Tänapäeval ei oodatagi seda naistelt või täpsemini, teatud inimesed ei oota. Ja tema oli ka see, kes mulle ütles, et hellitaksin oma lapsed ära. Tean, ma hellitaksin oma tegevusega nii lapse kui mehe või ükskõik kelle ära, aga õnneks olen hakanud seda probleemi teadvustama ning kui kukeseene-pohla aeg läbi saab, metsast saadavaid ressursse enam peale ei tule, võtan asja vabamalt ja lasen ka teistel mängu tulla. Sest loll on see, kes oma vabal tahtel kõike teeb ja teised lasevadki siis teha, kui ta nii väga tahab või ta on ise nad ära ajanud. Märkasin Tartus olles sama fenomeni ühe tüdruku puhul, kui tunnetasin, et ta on ise maja perenaise rolli üle võtnud. Võibolla talle meeldib see, võibolla on samas nõiaringis, igaljuhul sama hull kui mina ja ma tahtsin talle empaatiast appi rutata, mida ma ka tegin, aga ta ei lasknud. Noh jah… Probleem on nüüd teadvustatud, vaja lihtsalt tegeleda. Pealegi, kui probleem kordub, pole viga neis meestes, vaid minus, kes neid ära hellitab, seega on vaja iseennast muuta, mitte oodata, et nemad muutuksid. See juba nende valik, kas nad tahavad minuga asja kaasa teha või loobuda. Õiged inimesed jäävad kõigele vaatamata.

Aa jaa, mäletate veel neid põhjusi, miks teile keegi meeldima hakkas? Seda ka 10, 20, 30… aasta pärast? Mõelge, jätke kohe alguses meelde või kirjutage üles, sest selle meenutamine võib hiljem päris keerukaks osutuda. Ilusast näost ja soovitud isikuomaduste leidmisest kelleski  ei piisa nagu mina kogesin. Oh ta oli aus ja korralik, sellistest pahedest nagu alkohol, suits või võõrad naised täiesti vaba ning kui palusin ja vähegi viitsisin energiat kulutada, siis isegi tegi, mida vaja ja oskas, ühesõnaga tuli kaasa, aga kaua ma üksinda asja eest vedada ei jõudnud, otsustada, ära teha ja lõpmatuseni märgata, kui mind (minu hoolt ja armastust) ei märgata... Minu tänane kanne polnud mõeldud kedagi maha teha, sest kõigis on head ja vead nagu näha. Minu viga, et pean endale ja teistele tõestama, milleks suuteline olen. Puhtalt minu viga, et läksin andmisega liiale ja nii pikalt kaasa. Keegi ei ootaks seda, kui ei teaks… Tema tugevused on kellegi nõrkused ja vastupidi. Nagu ikka…

Kellegi teise materiaalne omand ei tee pooltki nii rõõmsaks kui märkamine, tähelepanu, tänulikkus, ühised hetked ja aja leidmine, mida keegi võib endast anda, sest muu on vahest kergemgi tulema kui need viimased aspektid.