Elu on liiga lühike, et raisata aega sellele, mida ei taha teha või mis midagi suurt ei anna… See võib olla ju kulunud väljend, aga päriselt hakkab alles nüüd kohale jõudma. Nüüd, kui vahepeal olen saanud maitsta veidi teistsugust elu, mässanud muu kallal, kui selle, mida olen 10-20 viimase aasta jooksul niigi palju teinud, mida enamasti ühelt naiselt oodatakse. Ma ei pea kellelegi teisele ega eelkõige iseendale tõestama, et oskan (endiselt) perenaine väljas olla. See on läbitud ega anna mulle midagi. Ma ei tea, mida ma apteegis teen? Mnjah, ma passin ning see hakkab üha enam tüütama. See on läbitud ega anna samuti suurt midagi. Mulle on pakutud umbes selliseid variante nagu hakata (aja)kirjanikuks, minna kaitseväkke või olla emaks. Mulle meeldib metsas arvutult tunde viibida, kasvõi maadligi roomata, et viimaseid pisikesi pohlapoegi üles noppida, vajadusel selleks sõita rattaga kasvõi 50 km, et leida mõni segamatu, põnevam või südamelähedasem koht; ma võin ärgata vara, et niita häirimatult kasteheinas või ka veel pimedas hilja, kui olen kätte saanud töörütmi; ma võin virisemata trotsida ilma ja tingimusi, kui miski peab tehtud saama, sest mulle meeldib ennast proovile panna, distsiplineerida ja tagant sundida või vajadusel autoriteedi sõna kuulata, võin olla pikalt kannatlik seal, kus enamik tormaks ja lööks käega, mulle meeldib endast nõrgemaid kaitsta, aga relva ma vabatahtlikult kätte ei võta ja üritan hea, mitte halvaga. Ma võin ärgata enne teisi, et saata kedagi teele värskete pannkookidega, ma võin koristada teiste järelt sundimatult, ilma endale teadvustama korduvalt ja pidevalt, oodata teiste järele, tähtsustada teiste vajadusi, valmistada põhjalikult ette kellegi saabumiseks või hoolitseda lisaks endale ka teiste asjade eest, mis tehtud peavad saama, aga minust vaevalt saab ema. Kui keegi nägi minus ema, siis teine ütles, et hellitaksin oma lapsed ära. Ma võin kirjutada ja arutleda pikalt, aga ainult oma valitud teemal ja siis, kui tunnen vajadust. Ma näen siiski vaid ühte saavutamata eesmärki ja kõik tegevused selles suunas peaksid olema esmajärgulised, sest muu on läbitud, raisk…
Ma ei jaksa sellest praegu ise kirjutada, sest minu jaoks on hea kirjatüki valmimine paras töö. Enamik on mul mustandid ja lahmimised enivei. Aga! Ma tahaks vaadata sulle otsa ja rääkida sinuga- isegi, kui see reaalsus v6ib meie praeguse sideme purustada.
ReplyDeleteEks tuleb võtta see risk ;)
ReplyDeleteKusjuures ma plaanisin sellest kirjutada enne kui lugesin sinu viimaseid postitusi, leidsime suhteliselt sarnaseid mõtteid või olukordi :)
Jah, seda on enne kah mitu korda juhtunud :D
ReplyDelete