mõistujutt

Ma ketran Sonata Arcticat, seda rahulikumat ja aeglasemat osa. Tegin ettepaneku, et nad võiksid kogu oma loomingu aeglaseks muuta ja ilmselt oleks see bänd siis üks mu lemmikutest. Ta on mu ära rikkunud, mul kummitavad peas mingid lood, mida poleks varem kuulanud. Puuduks veel, et minust saaks rokiarmastaja…

Sõnademängu ja –tabavuse armastaja olen küll... Selline sõbralik sügavatähenduslik nöökimine ja huumor peaksid kuuluma igasse päeva. See eetriteema… Aga teeme siis nii, et sina oled janu ja mina olen eeter. Või jälle see katuseteema… Tegelt meil mõlemal on katused ära sõitnud ja keegi peaks uue ehitama enne kui maja kümne tuule suunas lendab –- ei pea need katused loodusele vastu. Või siis targutajad katuseteema üle… sa nagu meelega sõidutad mul katust –- sa nagu hea meelega lased katusel sõita. Või siis enesekontrolli teema… Ärr meelita, mul nõrk iseloom äkki ja ma võin sulama hakata -- ära sa märgi, enesevalitsemine on sul küll tugev külg; sulasid nüüd veel natuke? Kannatlikkuse teema… Kas kohe või otsekohe? -- Enne teeks veel ühe restardi ja lapiks katust, kallis -- või et kallis, no kullake, minu katust ei remondi enam millegagi. Ja hammustamise teema (teoreetiliselt), kuidas üks üritab skoorida ja teine seda nullida… Kui sa jälle hakkad vana jutuga pihta, et elu on p*, ilm on s*, siis toimub nullimine – täitsa p* -- tegelikult oled sa nii palju juba sellist jama ajanud, et skoor on ammu miinuses, tegelikult ma ei saa öelda, et miinuses, muidu hakkaksid hoopis minult seda ootama,  nullima või negatiivne eelarvejääk oleks parem käsitlus – ok, ma luban, et kõik on nullis ja ei hammusta – täitsa p*, ma ei lootnud, et sa nii kergesti alla annad. Ja kui laused jooksevad kokku või siis paroodiad… Ma ei võta päikest, päike võtab mind – jajaa päike võtab sind (samal ajal) – hahaa, ära lõpeta mu lauseid, see on minu töö – no see on rohkem sinu eriala, ja naised oskavad seda ikka palllllju paremini eriti kui nad peadpidi koos on et sõnad kiiremini pärale jõuaks. Või arutelu kuidas peaks kartuleid keetma… Kas peaks need pooleks lõikama või jätmagi nii? – Mõni päev tagasi ei omanud see veel mingit tähtsust. Või siis nääklus maitseainete üle… teinekord tuleb kaks panni – jajah, sina praed pipart ja basiilikut, mina kukeseeni. Või varjatud optimism p* elu taga – vaata, kui sa ikka oled kaelani s* sees, siis ei ole mõtet nina norgu lasta, muidu saab see ka s*. Ja optimist on ikka see, kes ühelt ebaõnnestumiselt teisele liikudes kunagi entusiasmi ei kaota. Jutud rahulolematusest… sest kui pole puudujääke, veidi rahulolematust, siis ei toimu ka edasiliikumist – õige ta on, kui inimene on kõigega rahul, siis pole enam midagi tahta ja järelikult võib mulda ära kolida. Jutud oma tulevasest elukohast… Ma teen loosungi “kõik on p*” ja selle sildi all tegutsen ja lõpuks ostan endale koha täpselt sellenimelise – “kõik on p*” talu kuskil täitsa pärap*  -- ja siis ma saan kõigile ametlike paberite pealt näidata, et kõik mis mul on, on p* ja kui ei usu, tulge vaadake. Vetsus käimisest… Jälle sa kiirem – nojah, ma ju käin pissil ka kiiremini kui sa mõtled – millal sa jõudsid? – no siis kui sa mõtlema hakkasid. Mäletamisest… Homme on sul meelest läind ja ma jään ellu – ai selles sa eksid, mul on filigraanne mälu ja vahest küünib see ajas kuni sünnini tagasi ja pealegi, ma mäletan alati seda, mida vaja – sina viligraan ei mäleta sedagi, kuhu sa kohupiimakreemid peitsid. Alkoholist… kle kullake, aga sa oled alkohoolik – oi, sina küll seda diagnoosi ei pane ja alkoholik on ühe o-ga keskelt, tähenärija, esiteks, see gyn on nagu limonaad, mis võib tähendada, et mul on raske joove kui ma gyni limonaadiks pean ja teiseks, ma ei suuda raisata, seega tuli lõpuni juua ja kolmandaks, ma joon tõesti harva ja neljandaks reeglina kellegagi koos  -- ma panin nimelt kahe oo-ga, et sul oleks kah mõni täht, mida närida ja koerale peab ikka konti andma ju. Laealusest voodist… sa oled selle taga, et mul on öösiti piisavalt energiat lage vahtida – vähemalt seal lae all voodis on lagi ikka kõvasti lähemal ja ei pea vahtimisega väga palju pingutama et paremini näeks – selle ma laealust eelistan ka – no sa võid muidugi kõik oma voodid lae alla tõsta. Unetusest… homme ma võin sulle unerohtu tee sisse panna, neid mis sa mulle andsid või siis sul on neid vahuveini ampulle seal keldris mis unerohuks kõlbavad – ampullid, 75 cl – ja seal ukse kõrval toas on eriti brutal värk, nagu haluga pähe või midagi taolist ja hommikul pea valutab veel sellest matsust, 75 cl on täiesti normaalne ampull, ärkad hommikul siis sa mäletad sellest sama palju kui kohupiimakreemi praegust asukohta. Elutarkusest ja ülikoolitarkusest… Krt ma ei oska isegi empiiriliselt praegu hinnata kas minu vaimne kapatsiteet üldse võimaldab homme mingit verbaalset ärapanemist või… ei võimalda – oijummal ja mina olin see, kes ülikoolis ära käis, aga sellise lausega iial hakkama ei saaks – no sina õppisid ju ülikoolis selliseid sõnu nagu analgiin, vaseliin, Xymelin jne. Teinekord… Sina oled ideaalne inspiraator ja mu vaimne intelligents saab supresseeritud, kui sa päris vait jääd – oiiii,  välismaa sõnad… siin on tunda ülikooli haiiisu -- siin on tunda, et midagi on külge hakanud. ……………………………

Üks sõnum võib terve päeva ilusaks muuta ilma et keegi seda taotuslikult teeks. Ja nii ma siis naeratan laua alla, kui Reet korra küsib, mida ma naeran. Ah, üks naljakas sõnum… Ja ma pean mitu korda päeva jooksul veel oma naeratust tagasi hoidma, mis iseenesest näole tahab ilmuda. Ma ju ei saa öelda, et olen täitsa ära pööranud, veel kuu-kaks tagasi tegin tööl selgeks, et ma ei taha ennast siduda, olin õnnelik vabana ja vajasin parimal juhul turvameest, et ebasobivatele vabandus leida. Nüüd ma lihtsalt olen omadega liiga sees, kuigi üritan mõelda ikkagi endiselt. Kui reaalne see on, et miski igavesti kestab? See mäng sõnadega… See näiteks, kuidas mind hoitakse ja minu eest hoolitsetakse paremini kui kunagi varem. Sellist tähelepanu ei saa jätkuda igaveseks, ütleb kaine mõistus. Seoses temaga meenub mul tahes tahtmata üks armsaim hetk mu elust möödunud detsembris, kui mul oli ainulaadne ja põgus juhus veeta mõned tunnid ühe noormehega, kes ulatas mulle teetassi ja asetas tagasi ilma et oleksin palunud või üldsegi abi vajanud. Ma pole iial sellist asja kohanud. See mõjus kummastavalt, oli nii siiras ja armas. Midagi oli seal veel sellist, mida ma lihtsalt ei suuda sõnadega edasi anda nagu ka praegu, ma ei saa aru, kust sellised oma kasvatuse on saanud. Keegi polnud varem ka mulle spetsiaalselt kaant pannilt üles tõstnud, et ma sinna pannkoogitainast valada saaks. Ei tahaks uskuda, et sellised pisiasjad mulle alles eelmisest aastast (pärast minu muutumismängu) rohkem silma oleksid hakanud jääma. Need hetked püsivad igavesti mu mälus, isegi kui inimesed kaovad. Ma ei tahaks üldistada (sest on igasuguseid), aga endavanustele kipun pigem emaks jääma, minust mõned aastad vanemad ei jäta hoole jagamist aga ühepoolseks. Vahepeal tunnen, et sealt tuleb rohkem kui ma jõuan vastu anda, mis hellitab mu kergelt ka ära. Rääkides veel neist vanematest, on neis tunduvalt rohkem lugupidamist ja väärikat käitumist ning loomulikult ka küpsust, mis silma hakkab :P Mis ei tähenda, et ma seda omavanuste seas pole kohanud, aga tunduvalt lihtsam on seda vanemates leida või on see sügavamalt kinnistunud. Jah, nüüd ma võin küll öelda, et praeguse naeratuse taga on rohkem keegi kui see asjaolu, et ma olen elusse armunud, mille pärast ma viimase 1,5 aastat olen suhteliselt igapäevaselt naeratanud. Kuigi elu on endiselt väga ilus ja väärib naeratamist.