Tegelikult pole ta see. Ta ainult räägib, et on paha ja teeb kurja. See on samasugune illusioon nagu naljatledes loobitud sõnad, et elu on p* või ilm on s*… sest ta ei mõtle nii... Ja ühel päeval kuhjub heategusid teineteise otsa, mis paneb sügavalt kahtlema tema paha poisi olekus – mina pole seda külge temas veel näinud. Mida kurja ta oma elu jooksul üldse teinud on, jääbki mulle tabamata. Hoopis jään loetlema neid tegusid, mis minu (või me mõlema) hüveks tehtud ja tõesõna, neid pole raske märgata. Ja viimaks kuulen veel häid sõnu tema kohta kelleltki teiselt... Minust erinevalt pole temal kombeks enda (tegude) üle uhkeldada, kuigi need oleksid heas mõttes mainimist väärt. Ta ootab ära, kuni sõnad saavad teoks ja see jätab varu üllatusteks.
Asi pole tõenäoliselt üldse temas. Mina olen ilmselt see, kes on harjunud õnnelikult üksinda elama. Mulle meeldib mu päevarütm ja –kava nagu see on juba välja kujunenud ning üpris keeruline on seda kellegi teise omaga sobitada. Ma näiteks kategooriliselt keeldun söömast hilisõhtuti, kui enamik siis päeva suurimat laksu sisse ajab. Ma ei taha ju teist solvata, kui mulle jäätis või krõpsud sõna otseses mõttes poest suuni toimetatakse. Siis tuleb viisakusest magusat ja rasvast nokkida ka õhtul filmi kõrvale, kuigi see käib igati mu põhimõtete vastu. Enamik ei suuda hommikul suuremat süüagi, kui mina olen valmis kasvõi 20 ülepannikat kerre ajama. Ma ei sunni talle üle nelja pealegi. Kellegi teise laskmine oma ellu paneb paraja põntsu ka muule päevakavale, sest mõtlema peab veel ka teisele. Üksinda elades võib lasta kergemalt ega pea tingimata söögitegemisega jändama. Nüüd olen üle pikema aja hakanud jälle kokkama ja küpsetama, mis võtab vahest päevast mitmeid tunde. Loomulikult nõuab see tunduvalt rohkem aega kui end regulaarselt näiteks kohupiimakreemiga toita. Sealt edasi tekib kõvasti anumaid, mida vaja pesta ja on toitu, millega rasvkudet täita ning üldse inimene, kellega koos vedeleda, sest üksi ma seda ei suuda. Pärast kaisus ja hooles elamist pole vaja imestada, kui vanad püksid tasapisi kitsamaks jäävad. Enamik muidu pakilistest asjatoimetustest lükkub muudkui edasi ja mitte miskit tarka justkui ei saagi tehtud. Pigem saab tehtud see, millel muidu rõhk ei ole - on vaja valida hoolikamalt riideid, sättida, kokata, koristada ja pesta. On vaja mõelda peale enda ka vahel teise eest või arvestama teise soovidega vähemalt sama palju kui enda omadega. Lükkuvad edasi teemad ja huvid, milles end arendada tahaksin. Ja nii ongi, et teine inimene võtab ära selle aja mis jääks suuremalt jaolt või täielikult iseendale… laste peale ei tahaks taas mõtlema hakatagi.
Aga kõigele vaatamata on segajaga ka päris hea. Ta annab suure panuse ühisel eesmärgil - hoolitseb, hangib, kokkab või abistab iseenesestmõistetavalt (palumata) ja eneseteadlikult. Mõtleb vahel ka kahe eest. Me räägime ju siiski veel paarist, maksimum kolmest päevast nädalas. Need peaksid mu korrastatud elu natuke segi paiskama, seega üldiselt tasakaalus hoidma. Koostoimetamistel on omad head ja vead. Vahel tuleb silm kinni pigistada kohtades, mida on harjutud tegema teisiti. Vahel tuleb usaldada teisele teatud tööd või tööetapid ning lasta minna. Isegi kui tahaks kõike kontrollida, kaasaarvatud aega. Enda elu kontrolliga saan kuigi veel hakkama, aga teise elu ei saa ega taha ometi kontrollida. Ja nii ongi, isegi kui ta hoolitseb minu eest nagu isa, vend ja sõber ühes isikus, ei kujuta ette, et jõuaksin kellegagi pidevalt koos elada, sest üksinda kodus on tunduvalt lihtsam. Need ajad on mingil määral möödas, kui ma kibelesin kellegagi kokku elama ja vajasin päevast-päeva inimest enda kõrvale. Nüüd tunnen end üksinda kodus kõige paremini ja kindel kaaslane võiks jääda väljapoole seda. Koos hängida on siiski parem kui üksi. Nii siis arvan täna…
No comments:
Post a Comment