siin on kerge ja palju vabadust

Kui tuul on nagu inglises, liigutab see tahes-tahtmata ka mõtteid veidi selles suunas. Huvitav et ma ei tunne nostalgiat, kindlasti mitte sellist nagu Eestist ära olles. Kuigi inglise juures oli palju head, jäi mulle sellest mingi trauma, sest praktiliselt iga kord kui ma tagasi mõtlen, meenub ka töö ja see ajab ikka veel kergelt iiveldama. Varsti pean ära otsustama, kas jätkan veel (natuke) järgmisel aastal või mitte, kuigi hetkeseisuga ei meelita ka kõige kõrgem palk selle töö juurde. Riskid on liiga kõrged - nii ennast kui teisi hävitada, mille juurde käib tohutu pinge ja stress, elukvaliteedi langus. Seega eelistan ma Eestis teenida neli korda vähem, kuid olla kümme-sada-miljon-lõpmata korda õnnelikum. Õieti küll, seal oli õnnest asi kaugel, ma suutsin nautida vaid üksikuid hetki kuskil ärasõitudel, mis pakkus väga palju silmailu arhitektuuri ja looduse poolest ning sooja ja päikeselist ilma. Need kaks asjaolu on Eesti puhul kerge puudujääk. Isegi kui siin on neli aastaaega selgelt väljendunud, on siin liiga palju ühesugust ja halli. Samas pole minu meel hall, see on sama värvikas kui hetkel kodumaine loodus. Ma oskan seda lõpuks märgata ja hinnata, kui varem ei näinud. Ma tean mis seal on ja veel pikalt kuni oktoobri lõpuni, aga ka siin on seda, võibolla küll vähem ja lühemalt, et sisse juhatada uus aastaaeg. Mu hing võib rõõmust hõisata, mida ta ei suudaks inglises, ükskõik mitu korda kenam see vaatepilt seal ka poleks. Ma suudaks uk-s käia ainult muu pärast, kui ei peaks enam apteegis töötama ja vaid siis lubaks aeg mul unustada selle raskuse. Kui ma peaks veel proovima, siis tekitan ilmselt ainult valu juurde, kui jälle hambad ristis kõik ära kannatan. Seega ei kipu ma üldsegi tagasi, kuigi heietan ikka veel reisimõtteid siiani käimata mägedes, loodusalades, kohtades, kuhu igatsesin juba siis, kui seal elasin. On ka mõned asjad, mida Eestist lihtsalt ei saa, muuhulgas tahaks Sainsbury leiba, Pilchard kala, Meadow quarki ja korralikku decaf kohvi, kuid see kõik on nüüd teisejärguline, sest esmajärguline on Eestis :)))

Ma armastan üle kõige kodus olemist ja toimetamist, rattasõite, inimestega suhtlemist nii tööl kui väljaspool seda (emakeeles ja omadega, sest ka võõrad saavad kergesti omaks), lihtsust asjaajamistes ja inimestes, enamasti kõige käe-jala juuresolemist (lühikesi distantse). Mulle meeldib mu elu, kuidas see on nüüd jaotatud - tasakaalus kodu, töö ja seltskonna vahel. Ka miljon aastas ei teeks mind kuidagi õnnelikumaks.