blogimisest

Njah, olen ka mina aeg-ajalt mõelnud oma blogi parooli alla panna, aga mis kasu sest ikka sünniks. Pole kunagi häbenenud oma kandeid täiesti võõraste ees, kes ilmselt minult parooli küsima ei tulekski. Pigem pean hoolikalt valima sõnu nende ees, keda tean lugevat oma blogi. Need on tuttavad ja sõbrad, keda kohtan ka väljaspool blogimaailma. Eriti lähedasemad sõbrad ja eriti veel need, keda teemades puudutan. Minust poleks eriti viisakas oma blogi nende eest peitma hakata. Nemad vääriksid just lugemisõigust ja tõe kuulmist. Tegelikult on nii, et ei pea üldse ju siia kirjutama. Jah, on mõned kanded, mida ma ei tahaks üles riputada või tahaks öelda rohkem kui lubatud, liiga isiklikud ja konkreetsed, aga siis ma ei blogi (kuigi sahtlisse ma blogi kõrvalt enam eriti kirjutada ei viitsi).

Olen viimastel kuudel järjest julgemalt kirjutama hakanud. See on umbes nagu foobiaravi – kas suudan igal korral eelmist tulemust ületada. Tegelikult pole see mingi taotlus minu puhul, lihtsalt korraks sähvatab peas, et eelmine kanne oli juba piisavalt väljaütlev, miks ei peaks ka järgnev publitseerimist kannatama. Kindel on see, et blogimise ees ma foobiat ei tunne (vähemalt mitte seni, kuni see laiadele massidele pole mõeldud või mingi ettemääratud teemaga, aga sel juhul muutuks ka eesmärk).

Ju on viimasel ajal olnud ülevoolavaid emotsioone, mida vaja välja saada ja kellelegi lugemiseks riputada (ehk keegi elab kaasa ja annab omapoolseid mõtteid, kuigi blogin siiski enda pärast). Samas ma otseselt ei tunneta, et keegi neid loeks, sest vähesed viitsivad kommenteerida või tunnistada, et loevad. Blogija üks rõõmudest on positiivne tagasiside või vähemasti neutraalne. Ma pean tunnustama Maidenit, kes pole mind kunagi ära unustanud :) Ka Gabriel, Kristi ja mõned teised. Igal juhul olete iga kommentaariga mulle midagi olulist andnud. Paar positiivset kommentaari ka juhuslikult lugejalt tähendab palju, ma hindan sellist ettevõtmist ja viitsimist tulla kedagi kiitma. Eks blogi on ikkagi puhtalt enda vajaduste pärast ja ma pole kõige parem hindaja selleks, kuidas see mul välja kukub. Kõik sõltub ka sellest, mida lugejad otsivad ja välja kannatavad. Igal juhul ei tahaks ma hakata oma sõnu valima või muutma palju ning tekste lausa ära jätma kellegi teise pärast, kuigi harvadel juhtudel on ka seda ette tulnud. Pigem oli kunagi põhjus selles, et kedagi teist riivas minu avameelsus ja pärast seda olen rohkem piiri pidanud. Olen inimestes ikka pigem head esile toonud ja ma usun, et vähestel saab midagi selle vastu olla. Küsitav muidugi, kust jookseb iga inimese piir, kas ta julgeb üldse midagi enda kohta lugeda vms. Eks ma olin viimatise “mõistujutu” avaldamise ees üsnagi kõhklev, kuna seal kasutasin otseselt kellegi teise sõnu, aga ma olen üpris kindel, et ta julge väljaütlejana ei pahandaks või äärmisel juhul läheks verbaalseks killimiseks, mis võiks olla täiesti nauditav esitlus :D Mõistagi olen arvestanud sellega, kui keegi tagantjärele seda kõike loeb. Üldiselt olen viimasel ajal hakanud järjest vähem oma blogiaadressi välja käima, saavad vaid valitud ja asjast huvitatud inimesed - keda ma arvan olevat huvitatud või siis oma “eluloo” ettekandmise lühendamiseks. Mõnede eranditega pole meessugu kunagi eriti pikalt mu blogile peatuma jäänud, seepärast juhtub järjest harvem, kui neile oma blogist üldse teada annan ja naissooga käin järjest vähem läbi, seega eriti ei tekita uut ringkonda.

Üks on kindel, lahmimiseks ja kellegi maa alla tampimiseks siin ei lähe. Kui vaja tingimata häirivatest asjaoludest või pahupoolest kirjutada, siis üritan mõistlikult arutleda ja üleüldise nägemuse anda, mitte otseselt kellegi pihta näpuga näidata. Oleme kõik inimesed oma nõrkustega ja osaliselt ka sellepärast julgen rääkida endast nii avameelselt. Olla see, kes ma olen ja kui keegi seda veel ei tea, siis siit saab teada ja lasen ise otsustada, kas meeldib või ei meeldi. Kui enne ei tundnud, siis nüüd tunneb paremini. Fakt on see, et kõigile ei saagi meeldida, lihtsalt võtke mind sellisena nagu olen või jätke. Mulle on oluline, kui ma tean, et kõik kes minuga jäävad, näevad mind sellisena nagu olen.