ei midagi rohkemat, sest see on küllalt hea

Ja vahest tundub see liiast, kuigi mul pole selle vastu midagi või meeldib isegi väga. Kas pole nii, et mis algab tormiliselt, see lõpeb ka kiiresti…? Tegelikult pole mingit tormi olnud, kuigi mul on tunne, et asjad on kuidagi üle pea kasvanud, poleks nagu uneski seda ette näinud, aga vahest vist ei tahagi olukorda kontrollida. Mingid piirid jälle, mis on lubatud ja mis mitte… kelle arvates, kuivõrd, et see juba tähendaks… Ma ei tahaks, et see harjumuseks muutuks… Mis on harjumus, mille suhtes…? Kui palju koos? Pidin täpsustama… Kui keegi tunnetab, et liiga vähe või liiga palju, liiga harva või liiga tihti ükskõik mille suhtes siis... Kes teab, võibolla mõtlen juba homme teisiti… Soovid ja tahtmised muutuvad ajas… Aga kui need ühtivad antud momendil, siis poleks nagu probleemi… Või on, kui selle taga on varjatud muu või kui asjad lõpuks ei lähe nii nagu soovime, sest me rikume need juba alges ületades piire…? Siis peaks nagu ette pidurdama, aga mida seal pidurdada, kui meile meeldivad kellegi kallistused, pead süles või õlal, käest, ümbert või kaisus hoidmised, öösiti kõrval uinumised, juuste silumised… ja ei midagi muud… elu nagu vanapaaril, kes ei vajagi rohkemat kui olla teineteise kõrval, et keeta teed või üllatada mõne koogiga… nagu armastavad vanemad, kes kingivad oma lapsele õrna suudluse põsele enne und või saadavad nad (kooli)teele või sõbrad, kes lohutavad teineteist mures ja rõõmustavad heas või vend, kes hoiab õde vaatamata ka kiskumistele… nad kõik käituvad tähelepanelikult ja hoolitsevalt… Kas sellest annab väsida või on tingimata vaja midagi lisaks tahta? Seda saab ka koos elamata, vaid teineteisele piisavalt vabadust andes. Ähhh, pole vist vaja muule mõeldagi, sest elu läheb ikka nii nagu minema peab… Me usume saatusesse…