mis siis saaks…

…kui ta enam ei tuleks. Kui see olekski olnud nagu üks lühike unenägu, mis andis palju elamusi, kuid lõppes ootamatult… Ma tean täpselt, mis siis saaks. Elu läheks edasi nagu alati, ma oleksin õnnelik ka üksinda. Need korrad on mul üle elatud, kui ma meeletult kartsin kellestki loobuda, sest see tähendanuks suurt kaotust ja üksinda jäämist – kuidas edasi…? hirm...  Ei saa ju mõelda vaid iseenda peale või iseennast haletseda. Jah, ma ei teagi, mis mul viga on, et nii mõtlen, aga ma isegi olen ennast selges olukorras ette kujutanud – et teda ei ole ja ma olen jälle üksinda. Ah, ma ei ole üksinda, alati on inimesi ümber, vaja vaid märgata. Kui üks läheb, siis teine tuleb ja ainus mida paratamatuses teha annab, on aktsepteerida.

See ei tähenda üldse, et ma teda ei ootaks või mul kahju poleks, kui ta jäädavalt läheks. Ma ootan teda nagu alati olen oodanud ka teisi, ehk veidi erilisemalt, kuid suuremat vahet tegemata, kes on kes – koristanud, kokanud ja küpsetanud, mõeldes või end ette valmistades kellegi saabumiseks. Seal on vahel kuni mõnikümmend pisitegevust, mida ma muidu ei teeks, kui keegi tulemas poleks. Keegi ei tea, et ma oleksin teinud hoopis midagi muud ja nad ei saa olla tehtud eest isegi mitte tänulikud (sest nad ei näe ja ei saa teadagi). Isegi, kui nad pole (selgelt) lubanud ja ma olen korduvalt pettunud. See olin mina, kes lootis ja tahtis heast südamest neile midagi valmistada, et neid rõõmustada. Paras mulle, kui pean ise kõik kukeseenepirukad, -karaskid ja pohlamoosivahud või –koogid ära sööma, mis seekord imeliselt välja kukkusid ning järgmisel korral, siis kui vaja, tõenäoliselt mitte. Nagu ma neist üldse hooliks, võiksin need ka naabri kassile jätta, kes nii meelalt nende järele sülge niristab ja vaatab ainult, kuidas ukse vahelt sisse pugeda. See pidi olema tema, kes mu kohupiimakreemid minema veeretas. Täna nägin, kuidas ta suitsuvorstipakendi kapilt alla tõmbas ja kui tal oleksid näpud või oskus pakendiga ümber käia ja tuntav aja eelis, oleks ta ka need pintsli pistnud. Nüüd ma tean, kellel silma peal hoida. Ta on alati platsis, kui uksed praokil või mina väljas.

Kui aga pikisilmi oodatud kassid jätavad tulemata, on üpriski kurb, aga samas nii harjumuspärane, et ma ei viitsi suurt põdedagi. Keegi polnud lubanud, ma ise olin elevuse üles ajanud ja kõike tehes pikalt ette valmistanud sellele ühele nii igaks juhuks. Nõme on see, et ma ei oska ka teisiti, kuidas ma jätan järgmine kord samas olukorras plaanid täitmata ja ma pole ka selline, kes tuleku eelnevalt täpselt välja selgitaks, sest ma ei taha pinda käia. Kui ta veidi ette hoiatas, siis sellest aimdusest peab piisama ja ma ei hakka rohkem pärima, kus ta nüüd täpselt on või kui pikalt, sest see pole minu asi. Me pole lubanud ju mitte kui midagi ja ma tahan, et tal oleks täpselt samasugune vabadus nagu minul ilma et ta tunneks sundi kellegi ees aru anda. Inimesed ju ei tea ka vahest ise pikemalt ette, aga mina ei oska viimasel minutil enam midagi teha, kui oma mõistuse kokku jooksutada. Ma pole üldse viimase minuti inimene, mul on vaja ajavaru ja ma ei taha hüpata mõne minuti pärast juba kellegi auto peale. Mul on vaja kindlat plaani ja arvestust, et olla kindel kasvõi selles, et midagi maha ei jääks. Ja siis ei jäägi, ma olen punktuaalne, saan asjad vajadusel täpselt valmis, isegi kui see enamasti nõutud pole. Ma nõuan ise endalt palju ja pingutan sellega ka üle. Teistele toob see pigem kasu. Hea muidugi, et ma pole ideaalne ja on arenguruumi vähem pingutamiseks.