Eile polnud teps mitte õnnestunud päev. Mingite pisiasjadele tipuks suutsin õhtul ujuma sõites rattavõtme ära kaotada, kuna hoidsin võtmekimpu ühes ja mobla teises peos. Toavõti õnneks jäi, teine kadus sellega samast pundist nagu niuhti millalgi, kui rannas kinni keerama hakkasin, polnudki ning tagasiteel ja täna hommikul veel jala otsimas käies ei leidnud punast võtmekest. Iroonia on selles, et reeglina ma ei kaota võtmeid ja topelt iroonia selles, et ma teadsin, et mul on ka sellele tagavaravõti, aga ometi ma ei suuda seda leida. Kolmekordne iroonia selles, et alles paar aastat tagasi kaotasin oma eelmise luku viimase tagavaravõtme (mis oli sinnamaani pea 10 aastat püsinud). Ja ma isegi aimasin kohta, kus ta sai kaduma minna, aga ometi polnud seal. Sama loll juhus nagu eile. Võtmeta olen lukuta, lukuta rattata ja rattata sama hästi kui puudega. See annab kohe kõvasti tunda, kui pean käima jala poodi, tööle või randa. Ahh, nüüd tuleb jälle uus lukk muretseda või kui mu eks tahab miskipärast taas ülikasulik olla, siis ta suudab ka lukusüdame järgi uue võtme nokitseda nagu eelmisele, mis talle jäigi. Noh, üks jota hiljuti ratta lukustamise juures mulle ütles, et mis tast ikka kinni panna, siin linnas pole pätte. Ja töökaaslased ei usu ka iial, et see tagakoridorist ära võidakse viia, kuigi see uks on täiesti lukustamata.
Vähemasti oli täna parem päev, mul on õige pea lootust suitsutatud küülikulihale :P
No comments:
Post a Comment