Kui nüüd tagasi mõelda, siis olen viimased paar kuud rabelenud mitmel pool (v.a tööl) ja pole leidnud hetke päris iseendale. Mitte et ma poleks seda aega nautinud, pigem ikka vastupidi, kui välja arvata veevärgi nuhtlus. Pooleteise kuu jagu ei tulnud kraanist vett ja sellega hakkasin juba harjuma. Kui vend oma lapse peput pesta tahtis või kraanist automaatselt vett laskma hakkas, siis ütlesin “tere tulemast minu maailma” :D Päris veeta siiski ei pidanud elama ja õnnistus on seegi, kui olemas on kaev, põhjavesi, vihm... Pärast seda võib aimata, kui suur õnn on see, kui lõpuks tuleb kraanist vett, toimib dušš ja loputusega pott. Nii ma siis aitasin oma võimaluse piires oma venda, osad jõuvarud jätsin heinaniitmiseks ja vähem rohimiseks. Poole kohaga koolitusel ja seejärel tööl. Nii läks 2 kuud, siis hakkasid mõned seadmed ära väsima. Mobiilita elasin kuskil 2 nädalat, kuigi vahepeal sain vennalt ühe laenuks, tundsin puudust raadiost, mis teeb töötegemise ja rattasõidu tunduvalt meeldivamaks. Olin siis vaikuses ilma süsteemiteta või kellegi suurema segamiseta kuni nüüd oma vana täiesti töökorras tagasi sain.
Ainuke mis suuremate probleemiteta 5 aastat töötab on vana läpakas, mille asemele soetasin päevad tagasi uue, et TV-kaart jooksma saada. Nüüd läks päevake ka selle nahka, et vana vennale andmiseks puhtaks teha ja kõik uuele kanda. Uue läpakaga harjumine võtab veel aega.
Pärast jaani hakkas fotokas (või mälukaart) trikke tegema, salvestas pilte valikuliselt ja lõpuks vaid mõned viimased ning nii jäi siiagi osad ilusad hetked üles panemata. Vähemalt jäi peale üks õhtupoolik, kui jõudsime pika rattaringiga lõpuks Palojärveni. Ka järgmine päev seiklesin pikemalt tagasi, kui õigest kruusateest panin kuidagi mööda, sattusin Põlvast Leevile ja sealt tulin Paidra järve peatusega tagasi Võrru.
Kahel korral võtsin üles pannkoogihunnikut (mida keegi peale eksi muidu ei usuks), aga kaotasin need jäädvustused mõlemal korral. Keegi ei usuks, kui palju ma vahel süüa võin ega seda, kuidas ma üpris sale välja näha võin :D Eks kogu see rabelemine on viinud miskit 5 kilo. Peaks ära märkima, et nii see ilmselt pikemalt ei jää, sest ees ootavad mõned koolitused, mille käigus suudan tõenäoliselt rohkem süüa kui tööd teha. Eelmise suve savikoolituse blogikandest võib ka seda välja lugeda, kui vägevate roogadega meid seal toideti ja sisuliselt oli tegu nuumamiskursusega; savi-põhutants või pallide mäkerdamine polnud eriti väsitav. Ma tunnen, et mulle on seda väga vaja, inglise ehitus oli aja mahavõtuks ja tohutult igatsen samalaadse järele. Peale selle on vaja lahti saada mõnedest tüütavatest mõtetest ning on suur tahtmine suhelda uute heade inimestega :P Soolas on kolm üritust, kuna ühed päevaga kattuvad, siis dilemmatsemist ikka on. Kui ma eelmisel aastal kergelt kartsin, siis nüüd ma enam-vähem tean, mida oodata. Sealt tuleb ikka meeldivat ja ma lausa kibelen sellistesse kohtadesse :P
No comments:
Post a Comment