On selliseid inimesi, kes tüütavad iga nädal, vahest ka paar korda nädalas oma küllatuleku jutuga, kuigi ma olen selgelt öelnud, et enne vastu ei võta, kui veevärk valmis. Tõenäoliselt oleksin erandi teinud oma sõpradele, keda pole tõesti kaua näinud (kuigi nemad oma viisakusest ei käi pinda), aga tema sai niigi suhteliselt hiljuti siinsamas grilli. Hea küll, kuna veevärk kuulutati eile toimivaks, tegin täna järjekordse möönduse, et saada temast mõneks ajaks rahu, sest mul endal hakkas kuu jagu vabandusi otsides kuidagi imelik. Ta otsustas hommikul ette helistamata mu koju tulla, kuigi väljasõit pidi olema alles pärastlõunal. Ja ta ei saa üldsegi aru, mida mul siin kodus nii palju teha on. Hea veel, et pole oma blogiaadressi igaühele jaganud ja siiamaani loevad seda kas asjasse täiesti puutumatud või sõbrad. Tema on vist hetkel ainuke suhtlusringis, kelles ma ei suuda midagi head märgata, sest pigem on seal palju tegureid mis häirivad ning päeva lõpuks tunnen ennast suhteliselt tühja sidrunina ka. Paljud annavad mulle hoopis positiivset energiat, kui ma suudan särada või vähemalt jääb meeldiv tunne, mitte paha maik. Vot sellistel hetkedel nagu praegu igatsen “omade” järele. Eriti nende, kellega suhtlemisel poleks jutul piire. Eriti veel… ja mul on kahju…
Ma olen viimase kuuga tublisti julgemaks oma kirjutistega läinud, aga siiski pole nii nahaalne, et hakkaks kellegi teise elu(de)st kirjutama või nimesid lisama. Kõik mis tuleb, on mulle endale väga korda läinud ja ma üritan seda enda poole peale tõmmata. Vahel tahaks ka päris otse siin öelda, aga see pole see koht. Muidu oleksin lõpetanud ka laused “eriti veel…” ning “mul on kahju…” See oleks juba minupoolne egoism nõuda, vahel kahjuks tuleb minna lasta ja isegi minul on seda raske teha. Kolm on tulnud raske hinnaga, aga see on olnud järelikult ka väärtus, mille eest maksta.
No comments:
Post a Comment