Viimased kaks päeva olen küllalt pikalt rattaga veerenud – ajaliselt kaua ehk mõlemal päeval 6 tundi, kuigi sisuliselt vaid 65km ja 40km, kuna selle sees sai ka kruusateedel seigeldud, metsades ringi uidatud, suu mustikatest siniseks toonitud, üksikud metsamaasikad suhu pistetud, mõned kukekad üles korjatud ja keha järveveega niisutatud. Kodu poole pealt olen teinud tublisti tööd, natuke grillinud, telgis maganud ja kuhila pannkooke küpsetanud. Tööl ka pooleldi passinud.
Juba eelmisel nädalal tundsin tugevat vajadust endale aega võtta. Pühapäeval õnnestus korra, nii pool tunnikest lihtsalt oleleda kodumurul. Oleksin seal uinunud, kui poleks jälle venda asjatama tulnud ja kuidas minagi siis teisiti… Ei saa öelda, et metsadesse põige, järvevette sulpamine või rattaga pikemalt veeremine veel ajavõtuna kirja läks, sest sisuliselt oli ka see tubli asjatamine kergel eesmärgil. Ma ikkagi loodan, et saan varsti jälle murule pikali visata ja kui vaja, jälgida pilvede liikumist kasvõi tunde. Olla korrakski tõeliselt laisk, mitte tubli. See tähendab, et pean ignoreerima üpriski paljut.
No comments:
Post a Comment