Miskipärast ma väldin oma vanade blogikannete lugemist. Kas hakkaks piinlik, aga ma ei taha seda eriti teha. Täna õige pisut piilusin ja leidsin postituse ning pildid tänavusest imelisest talvest. Silmasin veel teist talvepilti Maalehe esilehel ja korra arvasin, et see on vana leht, aga oli tänane. Ma tean kui palju tahaksid vastu vaielda, aga hetkel läheksin küll meeleldi sinna talve… Ma ei salli kuuma, sest nii raske on olla ja ma tunnen, et ei jõua ka midagi teha. Ma olen loid ja väsinud, aga magada on ka paha, sest toas on palav. Samas kompenseerivad seda lämbet, õhuta kliimat kõik muu, mis suvega kaasneb. Hea on süüa otse aiast-metsast või olla pidevas liikumises… või kuulata hilisõhtuti ritsikalaulu avatud aknast, kust lõpuks pääseb ka jahedam õhk sisse– seda ma hetkel teengi. Mõnus vaikus on ja see pole aastatega muutunud. See oli ka siis, kui olin laps, siinsamas ja ma soovin, et nii ka jääks. Eih, minust ei saa vanamutti, kes istub teiste samasugustega kuskil maja ees pingil ja peab iga jumala päev tüütama teisi, et oma suhtlemisvajadust rahuldada. Minust ei saa õela vanatüdrukut, kellest meheta naised vanaduses pidid saama. Pakkugu nad töö juures midagi muud, sest mina lähen ajaga ainult paremaks :D Ma mõtlen enamike peale tunduvalt rohkem kui nad seda iial arvaks ja paljude elu läheb mulle rohkem korda kui minu oma neile. Nad lihtsalt ei tea…
Täna oli meeldivaid seiku üksjagu, parim muidugi see, et keegi “surnust üles ärkas”. Vahel on nii raske minna lasta ja ma ei tea, kas ja kui palju üldse pingutama peaks, sest mõned asjad polegi määratud. Mõned inimesed pole ilmselt määratud, aga samas mõni on ikkagi pingutamist väärt. Vähemalt saab öelda, et enda poolt on kõik tehtud. Segane jutt, ma tean, aga taas leida on topelt rõõm :)
No comments:
Post a Comment