Viimane nädal on igati mõnus olnud – näinud neid, keda pole juba mõnda aega või siis isegi, keda pole lootnudki näha. Täna oli mul 3 varianti kuhu minna ja enamasti ikka jääb kripeldama, kui ma kuhugi minemata jätan. Hommikul teele minnes oli veel dilemmat, aga tegelikult panin täkkesse, olgugi et ma isegi ei lootnud. Või no loodan, aga ei usu, et nii läheb (sest kogemus nii ütleb). Imekombel läks paremini, kui loota võinud olekski, vahel lihtsalt on õnne. Ühesõnaga seadsin ratta vana tuttavat teed pidi Antsla kanti põllumeeste päevale ja misiganes vahepeal ei juhtunud, tagasi tulin sealt väga rõõmsa tujuga nagu ikka Antsla poolt oli ja on kombeks tagasi sõita naeratus näol ;) Igatahes jutustasin hea mitu tundi inimesega, kellega kohtumise võimaluse olin juba heaga maha matnud. Kui ma olen enda poolt teinud kõik, siis ei jää muud ülegi, kui minna lasta… Kui elu toob, siis toob, kui ei, siis pole määratud. Minna lasta on väga raske, kui inimene on juba hinges. Vahel ka inimene, kellega pole reaalselt kohtunud, aga tundub liiga põnev, et raisku lasta. Neli suhtlustundi nagu täna oli viimati detsembris inimesega, kellele ma lahkumisel ütlesin, et kindlasti näeme, sest ma väga oleksin seda soovinud ja ma isegi ei tahtnud teist varianti ette kujutada, kuigi juba siis oli mul raske uskuda ja nüüd on kuri kahtlus, kas seda juhtub. Kadedad naised, muud midagi… Aga ma jätan meelde ja iial ei unusta seda, mis on olnud erakordne. Neid momente on olnud üksjagu ning enamasti kõik spontaalselt, ootamatult tekkinud, ilma et oleksin pikemalt ette kujutanud või unistanud, sest viimastest pole head loota. Nagu ma juba mitusada korda olen öelnud, et unistused peaksidki jääma nagu nad on, sest reaalsus ei küüni kunagi nendeni.
Aga tänasele neljale tunnile tuleb lisa, ma usun sellesse, homne päev juba näitab :)
No comments:
Post a Comment