Vaatan kahte roosi, mida hoidsin reedest keldris, sest ei raatsinud kuuma kätte närbuma tuua. Polnud kodus või toas, et nende ilu jälgida. Täna õhtul tõin välja ja imetlen… Imetlen inimest, kes heast peast need mulle tõi. Ma küll ei mõista, pole sünnipäev veel ega ka midagi erilist, mille puhul võiks. Küülikuliha oli juba piisavalt meeliülendav. Aga seda enam ma väärtustan neid kahte õit. Võibolla on naisi, kes on sellega harjunud, et neile tuuakse lilli ja tehakse välja, aga mina mitte. Mina ei vaata mehi ka autode või muu materiaalse järgi. Küll ei jää mulle “märkamata” inimene, kes kannab kuldehteid, kuid sõidab ringi vanas rondis. Hoiab küüni enda poole, ootab, et kõik peaksid talle andma, ilma et ise midagi välja käiks. Kuskil on mingi konflikt, ütleb minu mõistus. Ühele sellisele ütlesin täna viisakalt ära, sest mul polnud temaga ka millestki rääkida. Huvitav, et ta ei hakanud õelutsema ega pahandanud vähimatki.
Ei pahanda ka mina, kui olen seadnud kõrged ootused kellegagi kohtumise ees ja seda ei juhtu. Olen seda korduvalt üle elanud ja seega ei imesta, kuigi mulle ei meeldi kroonilised vabandajad. Sellepärast lakkasin ka ise siiamaani põhjendatud vabandusi toomast, kui ütlesin ühele lõplikult ära, sest ilmselge oli ka endale, et ma ei tahtnud tema jaoks aega leida.
Ma peaksin ju teadma, et kõik pole sellised nagu mina – teha kõik, et jõuda õigeks ajaks valmis ja mitte murda oma lubadusi. Pigem neid mitte anda, sest kui keegi pettub minus, pettun ka iseendas. Ma tean, et kõik ei pea olema sama korrektsed oma päevaplaanide täitmisel nagu mina. Ma ei lase asjadel kulgeda omas tempos, vaid sunnin takka - nean ennast ka selles aeg-ajalt. Paljud ärkavad siis kui tahavad ja kui sellepärast jääb kuhugi minemata, kellegagi kohtumata, kodused toimetused tegemata, mis siis ikka. Mis siis ikka, et keegi teine lootis või isegi uskus, sest see ei paista kaugele välja. Lootja-ootaja oleks ärganud varem või teinud need tegevused enne, mis hiljem takistaksid kellegagi kokkusaamist ning ta alati saab ja teeb kui väga tahab, sest see on temale oluline, palju olulisem kui kellegi teise jaoks. On selliseid hulle planeerijaid ja kontrollifriike, üks nagu mina. Juhuse hooleks tuleb jätta võimalikult vähe või muidu pettun iseendas. Jah, enamik vabadest päevadest sätin ka äratuskella ja ükski päev ei kulge mõtlemata, mis järjestuses asjad tehtud saavad…
Nüüdseks on juba pime ja ma ei näe roosasid õisi, mu silme ees on need veel ikkagi, ka täiuslikud lehed. Mõtted on headel inimestel ja heategudel, nii ka edasi veab.
No comments:
Post a Comment