universaalsed oskajad

Eile oli see, kui ma vikatitera kinnituskiilud võru vahelt heina sisse kaotasin. Noh, mõtlesin, et kadumiste ja parandamiste saaga lihtsalt tahab jätkuda. Eide kombel hakkasin rehaga kammima ja siis kitkuma. Kadunud nagu võti lupsti ei tea kuhu, kuigi ala oli väga piiratud. Taadi kombel mõtlesin, et no mida ma jandin, ilmselt võtab uue kiilu tegemine vähem aega. Ei ole teps mitte lihtne, kui vastavad tööriistad puuduvad või siis on midagi – midagi nüridat, poollogisevat, roostetavat jne. Teine päev ei saanud ma ka laealust voodit kokku monteerida, sest mul puudusid lood ja puur. Vend jättis kuuskant-võtmed ja viis ära loodi, sest ma ise ütlesin, et ei vaja seda. Jah, ühel hetkel pidin tunnistama, vend nägi täpselt ette, et mul on vaja asi teise toa jaoks kohandada ehk saagida, loodida ja uusi auke puurida, sest tubade seinad on ju viltu, lagi erikõrgusel. Samamoodi oleks kiilu tegemisel vaja läinud peitlit, see oleks kõvasti mu aega säästnud ja võibolla vältinud tegemast ka p*graafiat. Ei noh, mingi kiilu ma sinna vahele sain ja ei logisenud üldsegi nii hullusti kui eelmised, olgugi et ka need olid enne ärakadumist veeämbris pundunud. Mis ma räägin, kuumaastik ja muti-heinatutihunnikud, kuhu vikatit kinni virutada. Juba mõnda aega olen mõelnud, et tuleb hakata ka ise vaikselt korralikke tööriistu soetama, isegi, kui ma täpselt ei tea, mida mul vaja läheb või ei tea sõnavaragi :D Õnneks kaotamise asemel leidsin täna kuuri alt teritus…eee (puudub sõnavara), mille vahelt sain vikatitera läbi tõmmata (nagu tõmmatakse nugasid). Oli ikka roostes küll, aga midagi aitas, sest enne oleks heina nagu lusikaga nüsinud. Mõjus paremini kui tund aega kopsimist pinnimisjulla… eee (puudub sõnavara) all või väikesel ringikäival käial. Tegelikult on nurklihvija üks hea riistapuu, aga jällegi, mul isiklikult pole seda ja teiseks, ma ei julge veristada…

Üleeile oli see päev, kui loobiti niisama, mida ma veel teinud pole või mis veel puuduks… äkki kraavi kaevata? Oh, alles see oli, kui ma poolteist meetrit sügaval kanalisatsioonikraavis oma pea kohale mulda ja vesiliiva viskasin…või detsembris tiigiäärset kraavi kaevama hakkasin (aga kaugele ei jõudnud, kuna siis tulid külmad peale)… või siis tsirka 3 aastat tagasi tänavakraavi või siis tsirka 4-5 aastat tagasi veel ühte koduaia kraavi. Neid kraave on olnud ikka üksjagu, kui nüüd meenutada, sest oma valu ja vaeva niisama ei unusta.

Tegelikult ma ei ei julge hoobelda selliste asjadega, sest mõned peaksid (peavad) mind imelikuks. Hirmuäratav vist… Ja tegelikult, mida ma ka oskan… Pole vaja mingit annet, vaid labidat ja kraavi, vikatit ja heina, hekikääre ja hekki, harki ja sõnnikut jne-jne. Ma tahaksin midagi tõsiselt hästi ja olulist osata, mitte niisama lahmida. Õpin juurde küll, aga enamasti ei julge alustada, sest mul on suur aukartus millegi ees ja ma tahan kõike teha täiuslikult, mida muidugi ei saa. Mu vend ütles hästi - ega ma ka ei oska, ma lihtsalt teen. Ta julgeb alustada isegi kui alguses päris täpselt ei tea kuidas või mida vaja teha. Mina takerdun selle taha ja teen meelsasti asju, mida ette näidatakse. Imetlen inimesi, kes pole kusagil õppimas käinudki ja teevad sellegipoolest. Minu lugupidamine universaalsete oskajate ees (kes ise ei leiagi, kui universaalsed nad on) :P