Tavaliselt suigun ma ruttu unne, sest päevatööd ja –sõidud väsitavad tublisti, aga paar õhtut tagasi oli sellega suuri probleeme, sest ma olin äärmiselt elevil eelseisva koolituse ja ka ühe teise ürituse ees. Ja arvake mis juhtus järgmise päeva õhtul? Ma lõikasin vikatiteraga seda teritajaga tõmmates päris korralikult kätte, nii et verd voolas korralikult ja liha oli üksjagu näha. Eks seal koolitusel oleks rohkem jalgade tööd olnud, kuid teades, et ma ei saa endast täit välja käia (plötserdades, voolides, ämbreid tassides jne), pidin ära ütlema. Oleksin tahtnud nutta, sest ma olin selle pärast nii palju rõõmustanud ja põnevil olnud ning see oleks mind kokku viinud ka õigete inimestega, kes sel aastal sinna koolitajatena kokku tulevad rääkimata grupist cobitajatest. Ahh, üks vaevalt heina nüsiv tera on samas suurepärane lihalõikur ja nullib mu suure õnne hetkega. Lisaks kõik muu asjajama, mis sellega kaasnes ja suuremalt jaolt vasaku käega toimetada pole paremakäelisele teps mitte lihtne. See on sisuliselt kolmas koolitus sel kuul, mis minu jaoks nö. ära jääb, kui esimest ei saanud kattumise tõttu võtta teise pärast, teine lükati augustisse ja nüüd siis enda pärast… Kammooon, käes on juba august, see tähendab suvi hakkab vaikselt lõpule seadma ja ma pole veel kuhugi jõudnud!!! Minu suvi pidi koolitusi otsast-lõpuni täis olema. Aga ju siis ei pidanud jälle nii minema, ju pidi nii mulle selgeks saama, kuidas aega maha võtta, sest ise ma seda ei oska, aed vajab niitmist ja muud asjad toimetamist. Selle asemel tuleb nüüd verejoad ära nühkida, haavad kinni siduda ja toimetada vasaku käega. Tuleb ennast tohterdada ja armastada… Kippusin vist unustama, kui palju mu toimiv keha väärt on.
No comments:
Post a Comment