voodijutud

Need, kes nüüd lootsid midagi intrigeerivat siit leida, peavad kahjuks pettuma. Kõigest liigutasin oma voodi ahju kõrvale. Üldsegi mitte, et mul külm oleks lõpuks hakanud (kuigi viimati 11 C läks natuke liiale), on viimased päevad kole palav olnud, missest et saan oma voodi suurust arvestades ka praktiliselt akna alla nihkuda, aga see on nüüd täis igasugu asju ja polegi nii lihtne. Justkui pool elamist on voodis, noh peaaegu elangi ju (pole üldse minu moodi). Läpakas ja juhtmed, padjad ja kampsunid, et hommikul oleks käepärast kohe võtta ja soojas. Nagu ka kruusiga vesi ahju vahel, et hamba- ja kätepesuks hommikul soojemat (s.t mitte jääkülma kraanist või 4-kraadist köögilaualt) võtta oleks. Ma ei teagi nüüd, kas on parem taluda kuumast paksu pead nagu lapsena haigena palavikus ja luuludes või näha pea igal öösel suhteliselt rõvedat und ja ärgata vahel lihtsalt värinatega (pole ka üldiselt minu moodi). Kas mul on äkki probleeme hetkel (küsiti täna)? Oh, mis muredest üldse minusugune vabalt-valitud-kodune rääkida võiks. Kindlasti mitte rohkem kui kunagi varem. Millega võrdleme? Kui inglise eluga, siis oleks siinne nagu lustipidu, aga ometi magasin seal erakordselt hästi nägemata unesid või mäletamata kordagi end öö jooksul liigutavat, nii ka 9 h jutti. Ja siin ründab mind selja tagant sõbra kujul vampiir. Tore, isegi üksikutest harvadest kordadest, mil vaatan mingit seriaali, võib midagi külge jääda. Ja natuke pingsamad mõtted ühest teisest teemast enne und ja selline süžee siis minu unenäol. Aga siiski proovisin ka teise variandi ära, nihutasin voodit. Kutsa üks sõpradest sattus kord lahkelt müsteeriumit lahendama. Tema käes näitasid metallvardad negatiivset energiat või veesoont just samas majaosas, samamoodi nagu ühe suhteliselt pooljuhuslikult majja sattunud teise isiku käeski ja isegi minu, kui mulle neid julgelt pärast proovida anti. Olen ikka suhteliselt skeptiliselt sellistesse asjadesse suhtunud. Jah, vaadake, see siin on energiavampiir, see teeb siin haigeks ja seda ei tohiks üldse siin olla. Aga ometi ei vihjanud ma kellelegi midagi ja tulemused näitasid kõigil sama, kui ka minu käes need metallvardad funktsisid, hakka või järgmisena teispoolsuselt oma küsimustele vastuse saamiseks ketast tähtedelaual liigutama. Esialgu liigutasin voodi sama toa teise poolde, kus lapsena magasin. Kuidas küll mu pea kuumava ahju lähedal üles ei paisunud või sellepärast olengi nüüd sääne? Sain korraks peaaegu sama hallutsinatsioonitunde, mis palavikus lapsena, kui kõik peas imelikult ja raskelt kellasuunas keerles, malelaud padja asemel oleks järgmine stepp. Eks ma ronin siin aknale lähemale, kui kõik muud asjad voodist välja peksan. Liigutasin voodit, sest lõpuks pärast pikalt skeptikuna käegalöömist viitsisin natuke end kokku võtta ja proovida ehk on abi, sest juba pikemalt mõeldes pole ma kunagi seal korralikult und saanud. Uuest voodi asukohast on vist natuke vara rääkida, võibolla natuke liiga palav, natuke liiga vähe väsinud, natuke liiga uus koht veel, et päris normaalselt magada. No esimesel ööl ärkasin vist küll poole tunni tagant ja nägin igas sellises tsüklis erinevat und, mitte küll õudukaid. Puhas ulme, millest mina rääkida ei oska, küll näha vaid unes. Kui nüüd ka sellest ette viskab, on ainuke variant teise kahest, majas püsivalt üle 10-kraadisest ruumi kolida. Esialgu jäi telekas paigale ja kuigi välivoodi hetkeks juba elutuppa viisin, tuli see mõne aja pärast sama targalt tagasi. Tundub, et mu elus on küll probleem – mu suurim probleem on liiga palju aega mõtlemiseks. Õieti küll, sellest saab kõik alguse. Võiksin veel oma hetkel mõttetult igavast elust “voodijuttude” jätkuks üksikasjalikult ja pikalt pajatada, aga ei viitsi. Keegi ei viitsi haigutadagi. Pidin meelitamiseks vähemalt atraktiivsema pealkirja välja mõtlema. No põhimõtteliselt kasutasin jälle blogimist, et und tekitada, muidu poleks ka viitsinud.
Ehk teinekord jälle.