kes lasi koera(d) välja?

Ümbertehtud versioonis suusasaapad pidasid päris hästi suuskades. Käisin naabri koeraga metsa all – mina ei palunud, ta ise otsustas kaasa tulla. Ma ei tea, miks ta nädal tagasi linna poole minnes end ka kaasa haakis, päris pikalt kõrval jooksis ja kui ta mingi hetk lund limpsima jäi, oligi kadunud. Õnneks küll leidis ka võõrast kohast tagasitee. Milline kergendustunne, kui nägin teda hiljem rõõmsalt enda tänaval jooksmas. Mis saaks selle vastu olla, kui üks koerake igavusest ja põnevusest kaasa tahab tulla, juhul, kui mul pole vaja kooli, tööle või mujale aja peale minna, aga ühtlasi, ei tohiks ära unustada, et sel juhul lasub ka minul mingi vastutus ta elusalt ja tervelt koju “tagasi toimetada”. Ma ei tahaks ju, et minu süül koerake kaduma läheks, varjupaika satuks või oma elu kaotaks. Kuidas ma seda garanteerin, kui ta rõõmsalt nagu tuul üle sõidutee risti-rästi vihiseb, kui meil on vaja kolmes kohas teed ületada ja ta on minust kas ammu juba ees või nuusib kuskil taga? Noor ja rumaluke veel. Hetkel loodan, et ta ka viimased 300 meetrit edukalt vastu pidas, kuigi (ilmselt) tuttavat sirgteed ära tundes oli ta kaugelt eest silmist kadunud. Vähemasti kuskil sõiduteel ta ei lebanud ja ühtegi autot ka äkkpidurdamas ei märganud. Muidu ju päris lõbus, kui üks koer otsustab seltskonda pakkuda. Kunagi polnud nii lõbus, kui üks oma koertest otsustas bussiga kaasa sõita. Noorele uljale koerale ju sõnadega selgeks ei tee, et ta võiks koju ootama jääda.