inglise tuuled

Esimene kuu olin eluga väga rahul, see oli justkui puhkus tööst ja nii pidigi olema. Hea oli lihtsalt kulgeda päevast-päeva mõtlemata homsele kuni… rahulolust kasvas rahulolematus… ühel hetkel ei tundu lihtsalt kulgemine enam õigena kuni… saabub hetk, mil lepitakse olukorraga (kelle kohusetunne ei piina ega muud piisavalt ihka) või võetakse midagi ette… Iseenesest hakkasin osaliselt mõistma neid, kes pärast pikemat kodusolemist ei kavatsegi oma elu muuta. Kõigest saab harjumus, mida veidi kauem harrastada ning mida rohkem päevi jääb seljataha, seda raskem on olukorda (tahta) muuta ja ringist väljuda. Ma ei karda seda enda puhul, sest varem või hiljem muutun enese suhtes rahulolematuks. Ükskõik, mis tee ma olen siiani valinud, pole suutnud kaua ühte ja sama rada pidi pikalt lasta. Ühelt poolt on see ju hea, kui inimene otsib erinevaid võimalusi, siis saab maailma näha erinevate mätaste otsast, kuid samas ma ei tahaks laveerida ka ühest kohast teise. Mulle on alati meeldinud sihikindlus ja püsivus, mida arvasin endas ka piisavalt olevat, aga kas olen nüüd selle minetamas? Või olen saanud hoopis targemaks, et “valele” asjale pole mõtet end kaua pühendada?
Kogu eelneva lõigu laveerisin tegelikult selles, milles poleks pidanud. Ma kavatsesin kirjutada inglise tuultest… Kuigi siin on parasjagu vingem tuul nagu inglises, polnud mul kavas sellest pajatada. Meenutan ikka inglise tuuli ja viimasel ajal eriti tihti. Nii nagu ette arvasin, nii on ka läinud. Ma ei mõtle selle all isegi mitte oma rahulolematust “laiskuse” pärast. Keegi teine ei peagi nii arvama, sest kohusetunnet on meis kõigis erinevalt, aga ma olen ennast pärast töö lõpetamist laisana tundnud. Igatahes ma ei arva endast kuigi hästi, kui nädalate lõikes on mu targimaks teoks olnud vaid suusatamine ja maja kütmine. Ja kes teab kui pikalt – ainult koduse elu juures võibki kuude, aastate lõikes parimaks teoks jääda murupügamine või lume lükkamine. Isegi, kui need tegevused pakuvad rahuldust, on miskit olulist siiski puudu.
Ma ei arva endast hästi, sest olen peaaegu kaks kuud lihtsalt istudes tühja pannud – peaaegu kuu aega hooaja telesaateid tagantjärele vaadanud ning kõvasti Facebooki sõltuvust kasvatanud tagataustaks loomulikult MSN. Lugenud blogisid ja otsinud infot, mis kokkuvõttes pole mind viinud vist kuhugi. See on suures osas oma uudishimu rahuldamine, mitte aga enese kallal töötamine. Uudishimu tappis kassi. Praktiliselt meelestatuna küsin ikka endalt, mida see mulle annab või kuhu viib. Viimasel nädalal püüdsin olla tublim ja keskenduda pigem raamatutarkustele kui teiste eluga kurssiviimisele.
Ma usun, et see on vaid hetkeline vajadus olla iseendaga, kui ma kodust väljapoole eriti ei kipu ega ka kedagi sissepoole ei lase. Hetkel on see veidi teistmoodi, kui suvel pärast üritust naasmist, kui vajasin mõnda aega üksindust. Nüüd on see süvenenud ja pikemat perioodi justkui karu talveuni.
Vahel hakkab südametunnistus piinama, sest võibolla olen ma egoist, kui tsentris olen vaid mina ja enda vajadused kellegi teise omadest ette sean. Võibolla oli kellelgi mind parasjagu oluliselt rohkem vaja kui minul endaga olla, aga ma ei märka seda? Ma olen viimasel ajal üldse tähele pannud, kui vajalik on oskus märgata. Kõige pisemaid asju igal momendil, mis võivad vahel igasugu “jamast” või lisatülidest päästa. Ma ei mõelnud varem seosele, et iga väiksema ja suurema äparduse taga on tegelikult see, et jätsime mingi asja parasjagu kahe silma vahele. Kasvõi selle, kas ust sai seestpoolt haaki pannes veel natuke lahti tõmmata ja pao tekitada või mitte. See näiteks oleks säästnud mind teistkordsest jalavaevast (ja murest) viimati. Aga mina ei märganud ja ma ei tea miks… Ma ei ütlegi, et nüüd peaks kõike märkama ja tähele panema, aga mida rohkem selle poole püüdleme, seda kasulikum meile endale. Alates pisiasjadest esemete puhul lõpetades inimestega. Elementaarne muidugi, seda saab õnneks ka harjutada.

Tegelikult ärritab mind ju see, et kõik pole päris minu ajakavas nagu planeerisin. Ma olen jälle oma elu kontrollimas, õieti küll lasknud asjadel suvalt, kontrollimata kulgeda ja nüüd olen sellepärast enda peale pahane. Vat see ongi minu viga. Ma olen ühte ideed aasta algusest endaga kandnud, sõnapaar meeltes kummitamas – usalda elu. Ma tahaksin lasta kõigel minna, aga ma ei oska. Vabalangemisse ja vaadata, mis siis juhtub? Lihtsalt hüpata ja usaldada langevarju? Karabiinidest oli juba augustis juttu. Teiselt poolt “usalda elu” pole jälle must ja valge. Usaldada ja lootma jääda vaid saatusele, oleks vist ka narr, sest milleks on antud siis valikuvõimalus? Võibolla teate seda lugu, kui mees pidi tõusva veetaseme tõttu üha kõrgemale ja kõrgemale minema, kuni lõpuks kellatorni tippu ronima, kuigi talle saadeti vahepeal abivägesid küll paatide ja viimaks ka helikopteri näol ning ta kõik tagasi tõrjus ja oli kindel, et Jumal ta elu ikka ära päästab. Kui ta siiski vee alla jäi, solvununa Jumala juurde jõudis ning temalt päris, miks Jumal lasi tal surra, siis Kõigevägevam vastas, et mida ta veel teha sai, kui oli paadid ja helikopteri päästmiseks välja saatnud. Olen juba pikemalt üritanud blogida elumärkidest, oskusest neid märgata ja tõlgendada, aga ma kohe kuidagi ei oska. See on midagi keerulisemat, mida ma ei suuda (veel) sõnadesse panna, et sealt midagi loogilist formuleeruks.

Miks ma blogin lõputult endast, võiksin ka sihikule võtta teised, aga vot – siin on nüüd piir. Pole minu asi tungida teiste inimeste ellu ega kedagi teist (peale iseenda) kritiseerida. See pole lihtsalt eetiline ja kui ma ei suuda kedagi mõista, on see puhtalt minu viga, sest ma ei oska end panna kellegi teise asemele. Muidugi ei pea kogu aeg kritiseerima, inimestes on alati head, aga ma ei tea, kuidas keegi avameelsusele reageeriks. Parem juba öelda ilusti ja otse silmast-silma. Igaljuhul olen pigem ettevaatlik oma sõnadega ja üleüldse, nagu on kõige arukam konkureerida iseendaga (panna iseendale ära), on ka kõige õigem tegeleda isehindamisega. Kõige turvalisem, aga ka riskantsem on muidugi rääkida iseendast. Samas Epp oma blogis mainis, et kui kõik on endast avameelselt välja toodud, siis pole kellelgi enam võimalust seljatagant rünnata. Samas jällegi ei usu, et keegi endast päriselt kõike letti lööb ehk siiski (nagu Epp isegi räägib), ei tea blogilugejad tegelikult midagi, mis on või toimub, sest blogi on ikkagi minu meelest veevirvendus.
Mõistmatuks jäävad need, kes ootavad blogikirjutajalt justkui teatud teemat, mis neile huvi pakuks, kui üks või teine käsitletud teema neile ei sobi. Huvitav, miks siis üldse on vaja lugeda kellegi blogi, kui see ei meeldi? Loomulikult on igaühel õigus blogida ja ka kriitikutel oma arvamust avaldada (neil võib ju ka õigus olla), aga samas saab kõike viisakalt öelda ja pole vaja siis labaselt üldistada (konstruktiivsel kriitikal ja banaalsusel on vahe). Siis oleks vaja oskust lihtsalt silmadega üle libistada või loobuda lugemisest üldse, kui antud teemakäsitlus midagi ei anna. Blogime ju sellest, mis on (hetkel) elus meie arvates kõige tähtsam (meie elu sisu) või huvipakkuvam ja selge see, et kõigile pole ühtemoodi lapsed, sport, toitumine, meedia, IT, fotondus, kalapüük, reisikirjeldused jne-jne see kõige kaasahaaravam teema. Epp on ilmselt küll teistel eesmärkidel, kuid arukalt “lapsepõlgurite” eest jätnud lapseteemad eraldi blogisse. Ehk olekski õigem siis juba blogikanded suunitleda erinevatesse alakategooriatesse ja anda viited “toidu“, “spordi“, “arvutite“, “draama“, “komöödia“ jne “-sõpradele”. Aga see vist võtaks juba igasugu isu blogida, kui peaks veel mõtlema ka oma kannete grupeerimisele (ilmselt tekiks ka hulga küsitavaid liigitamisi). Tegelikult on mõnel iga blogikande all ka märksõnad, nii et kui mõni sõna sealt juba vastu karjuks, annaks see postitus lugemata jätta. Eks koguvad kõige rohkem lugejaid need, kes suudavad võimalikult paljudest erinevatest teemadest blogida, aga samas kaasneb rahvamassidega ka rohkem kriitikuid. Õnneks siiski kaduvväikese osana, nii et see ei pane meid blogijaid enamasti seda rahuldust pakkuvat kirjatööd ära jätma. See on ka suuresti põhjus, miks mina blogin, sest mulle meeldib - mulle meeldib mõelda ja tundub, et saan rahu alles siis, kui miski on peast ära ehk kirjas (purgis). Miks mu blogid on nii enesekesksed – ilmselt mõtlen niimoodi arutades ja mõtteid kirja pannes asjad enese jaoks selgemaks. Miks avalikkusele – ahh, ma ei viitsi sellele pikemalt mõelda (olen kunagi juba ühes postituses kirjutanud).

Ma pidin juba ammu oma laveerimise lõpetama, aga eks see oli teatud määral ka sissejuhatus või nii, mis kujunes liiga pikaks… Aga inglise tuultest jätkates… Ma ei kahetse hetkekski, et inglise töö jätsin (ega ka seda, et tegin). Siiamaani põlastan ja raske on leida ühteainsat põhjustki, mille pärast seda tööd teha võiks (except money eksole). Aga muu, mis tundus inglise elu juures ilusana, on hakanud mu mõttes üha rohkem korduma. Kõige rohkem mõlgub meeles päike, õiteroheluses varajane kevad, kuldne hilissügis ning viimane nädal pole möödunud päevagi, mil ma ei mõtleks oma kolmele sõbrale (leivale, kalakonservile ja quarkile). Mingi aeg on ju tore süüa eestlase kombel kotlette, hakklihapalle, pikkpoissi, paneeritud liha, ahjukartuleid, hapukapsaid, mulgikapsaid, kartuliputru, riisi, makarone, klimbisuppi, kapsasuppi, hernesuppi jne-jne ja kõikvõimalikke magustoite lisaks, vahel ka kolmekäigulisi lõunaid, kui praadi ja desserti saadavad küpsised või kook. Aga lõpuks tekib ka selle juures rahulolematus, kui ma ei suuda enesele ära põhjendada, miks on see toit siin kasulikum kui inglise “leivakava”. Nüüd saate aru, miks ma pole julgenud suusatamist jätta (nuumamisperiood siin ei lõppegi), sest palju raskem on öelda söögivalmistajale lõplikult “Ei!”, kui seda võetakse siis solvanguna. Mul pole kuninglike lõunate vastu iseenesest midagi, kui see ei kesta kaua ja pidevalt, aga kahe kuuga hakkab mul isu täis saama ja sülg jookseb juba mõnda aega selle järele, millest paar aastat inglises toitusin. Mul on suur isu õhulise teraleiva, kalakonservi, kohupiima ja suuremas kogustes porgandite järele ning mitte ainult sellepärast, et see annab palju õigemas suhtes ja kogustes mikro- ja makrotoitaineid kui suhkrust ja rasvast pulbitsev toit siinpool, vaid sellepärast, et mulle maitseb! Ma pole Eestist leidnud võrdväärseid neile maitse poolest (võibolla leiaks parima variandi ainult turult). Ma ei taha nüüd öelda, et eestlased ei oska kohupiima teha, sest quarki ja kohupiima ei võtagi paljud eestlased üks-ühele, kui nad ütlevad, et kohupiima asemel ajab quark ka asja ära. Mingi vahe peab olema tehnoloogias, kui maitse ja konsistent seda õige pisut reedab, aga miskipärast ajab siin mul kohupiim asja ära, sest parima maitse leidsin mujalt, kus seda enamasti ei sööda ega tehtagi, sest kui meil on poodides kohupiima erinevates maitsetes ja vormides, siis neil on seal poe kohta vaid üks sort kui üldse. Kes küll reedaks Sainsbury multiseeded leiva ja Tesco Meadow Churn quarki saladuse retseptide ja tehnoloogia näol? Njah, mõne aja võiks ju seal Sainsbury küpsetuspoolel ka töötada, äkki läheks mul siis isu ära, aga Hovise sortimendist on ka liiga palju head… Ma mõtlen, et kui tihti peaksin siis pannkooke tegema, kaks korda päevas?
Vähem olen viimasel ajal mõelnud inglise loodusest ja ilmast, kuna hetkel talveilm lihtsalt lummab rohkem. Inglise ehitistest, linnakestest ja küladest tunnen ikka aeg-ajalt puudust, aga kuna olen hetkel end kodukapslisse sulgenud, siis väljapoole eriti pole tahtnud mõelda ega näha. Osaliselt pole ma ka nimme oma fotokesi julgenud välja tuua, kuigi silme ette aeg-ajalt kerkivad mingid pildikillud aasadest, linnadest ja päikesesärast. Esialgu võtan lihtsalt teadmiseks, et inglises oli kõik ilus välja arvatud apteegitöö (ning pooleldi ka asjaajamine). Ideaalis on mul kaks kodu, aga Eestist ei suudaks end iial võõrutada.