Kas ma mitte sellest ei unistanud ja kirjutanud (http://katuuk.blogspot.com/2009/02/kui-oleksin-tana-seal.html)? Sõna-sõnalt nii ei bloginud, aga tunnen täpselt samamoodi kui siis, mil soovisin…
Kella kolmeks lõuna paiku olen jõudnud teha nii mõndagi. Selleks kellaks on lõpuks aega ka maha istuda ja olla – nautida pärast teeringi veel kohvi, kui kõht on täis saamas porgandikaraskit, mida seekord saatis ahjupikkpoiss. Meeldivad ahjusöögiaroomid pole ainsad, mis lapsepõlveaegu meenutavad ega ka soojaks köetud köök ja tuba, mis veel hommikul 7 ja 14 kraadi näitasid. Vaatepilt köögiaknast lumisele õuele on võrratu ja kirjeldamatu, mistõttu käsi ei väsi vajutamast kasvõi sada korda fotoka nupule ühestainsast vaatest, et vajadusel jagada oma rõõmu teistele või tuua see mälestustepõuest välja millalgi hiljem. Ei väsi ka silm fokuseerimisest, sest päikesesillerdus lumel, härmatisega kaunistatud puud ja põõsad ütlevad, millest koosneb minu õnn. Ja mitte ainult, see et olen viitsinud ärgata kell 7, et minna paarikümne külmakraadi juures talvepimedusse, metsa alla suusatama, pärast seda kütnud, küpsetanud ja pesnud, nii et olen kõik enda hüveks hoolitsusega teinud, on osa minu õnnest nagu ka vana hea kodu, kus võin veel rohkem kui paarkümmend aastat hiljem rahulikult ja hubaselt tunda. Olgugi et olen jäänud askeldama üksinda, tunnen ennast kaitstult. Olen olnud tubli, sest armastuse ja turvatunde eest võin olla tänulik nüüd iseendale. Siin on mu südamerahu, sest olen täna, kõige imelisemas maailmapaigas õnnelik.
Ei see pole unes ega unelmates, vaid ilmsi.
Kella kolmeks lõuna paiku olen jõudnud teha nii mõndagi. Selleks kellaks on lõpuks aega ka maha istuda ja olla – nautida pärast teeringi veel kohvi, kui kõht on täis saamas porgandikaraskit, mida seekord saatis ahjupikkpoiss. Meeldivad ahjusöögiaroomid pole ainsad, mis lapsepõlveaegu meenutavad ega ka soojaks köetud köök ja tuba, mis veel hommikul 7 ja 14 kraadi näitasid. Vaatepilt köögiaknast lumisele õuele on võrratu ja kirjeldamatu, mistõttu käsi ei väsi vajutamast kasvõi sada korda fotoka nupule ühestainsast vaatest, et vajadusel jagada oma rõõmu teistele või tuua see mälestustepõuest välja millalgi hiljem. Ei väsi ka silm fokuseerimisest, sest päikesesillerdus lumel, härmatisega kaunistatud puud ja põõsad ütlevad, millest koosneb minu õnn. Ja mitte ainult, see et olen viitsinud ärgata kell 7, et minna paarikümne külmakraadi juures talvepimedusse, metsa alla suusatama, pärast seda kütnud, küpsetanud ja pesnud, nii et olen kõik enda hüveks hoolitsusega teinud, on osa minu õnnest nagu ka vana hea kodu, kus võin veel rohkem kui paarkümmend aastat hiljem rahulikult ja hubaselt tunda. Olgugi et olen jäänud askeldama üksinda, tunnen ennast kaitstult. Olen olnud tubli, sest armastuse ja turvatunde eest võin olla tänulik nüüd iseendale. Siin on mu südamerahu, sest olen täna, kõige imelisemas maailmapaigas õnnelik.
Ei see pole unes ega unelmates, vaid ilmsi.
ah, see kõlab nii hästi! sa oled tõesti nii õnnelik! nii hea.
ReplyDelete