tunnike varem ja seikluserada

Vaatan kella ja imestan, et see pole veel helisenud. Veel eile ja üleeile võttis 7 ajal kõvasti aega, et end maast lahti raputada ja kuhi riideid õigesti selga ajada. Ja täna jõllitan 5.59 kella, mõeldes, et kui veel tunnike suigun ja 7 äratuskella peale ärkan, ajan taas unesegasena kampsuni kraesoonikuid kokku. Alumise oma, oli see vasakule, pealmise oma paremale…? Soojema ilma kampsunil? Kahekümnendal korral peaks ometi midagi ka automaatselt tulema, aga mitte pimedas. Ma ei vaeva end kardinate tõmbamise ega tegele ka silmade valgusšokeerimisega. Kõik liikumised ja tegevused käivad suht tunnetamise kaudu. Mida kõike ma hambapesu ajal ahju vahele mõneks minutiks sooja toon, üritan ühe käiguga ära tuua haarates ühest ja teisest kohast kaasa – suusasaapad, kas need olid mul pliidi praeahjus, kindad, millised täna, mitu kraadi väljas üldse on… Pidi soojemaks minema, toas ongi kuidagi liiga soe hommiku kohta, võibolla ka sellepärast ei saanud rahulikult magada. Ei, kraadiklaas näitab midagi 15-koma (kuidas ma küll suvel 22 C magan?) ja väljas polegi sulaks kiskunud, ikka veel -22 C. Ok, olen valmis hullemaks, aga hullem üllatab pigem pimeduse kui külma poolest. Isegi lumevalgus siin ei aita kui veel varahommik on. Kuud ka eriti näha pole. Et mida, raadios räägivad, neil on -3 C. Äkki pigem kolmteist. Kas ma olen ikka Eestis, kas kuulan eesti raadiot!? Kas vaatasin kraade õigesti? Justkui tallinlased elaksid Londonis. Normaalne, arvestades Eestimaa väiksust. Nüüd siis sain vastuse oma küsimusele, miks väikeses Eestis kasutatakse ilma ennustamisel päevast vahemikku -20 C kuni -5 C. 250 km eemal jagatatakse kolm külmakraadi ja mulle täna kakskümmend kaks. Lausa armas. Tõsiselt, külm mind ei häiri rohkem kui lippav tatt või külmast tuimad näpud. Mu näo lähedust võib katta härmatis, aga kehal on soe nagu ütlesin ka muret tundvale naabritädile, kel keldrisse asja ja imestab, et mul juba suusakäik seljataga. Aga kuradi pime on! Jaa, kell 7 suusatada pole sama mis kell 8, kui nüüd juba valgeneb. Ometi olen käinud ka varem ja ka kell 4 ja 5! Aga täna on kuidagi harjumatu, see ärplemine ei tundu õige. Nõuab tohutult energiat, et rajale pihta saada, enamasti ei saagi ja kõik kukub välja rohkem keppidega tühja vehkimise ja suuskadega pendeldamisena ka korralikul suusarajal. Kaugel klassikastiilist või uisust, mida olen vähemalt sellel trennirajal viimased kolm nädalat harrastanud. Ka mäkke, aga täna mitte. Silm ei seleta, aga kogemus ütleb nägematagi, mitu kraadi on väljas, milline on raja seisukord ja kuidas sellele vastavalt suusk libiseb. Täna on suht pakane, mis tõmbab iseenesest rajad libedamaks ja hullem veel, ka masin pole üle sõitnud, milleks peakski, kui lund pole juurde sadanud. Ma imestasin, kui nii mõnigi hommik olid minu jäljed esimesed siletriibulisel rajal ja ma nuputasin, mis kell see masin küll käis (ilmselt õhtul viimase kunstvalgusega 8-9 ajal). Rada on suusajälgedest, keharaskustest läikivsiledaks sõidetud. Ma ei näe, aga tunnetan. Tatt tilgub juba lõuaotsast kraele, aga ma ei taha paberrätti välja võtta. Ma ei taha tempot alla lasta, külm hakkab ka näppudel (need alles hakkasid üles soojenema ja torgivad), kui neid kindast välja võtma pean, sest nad ei mahu pisikesse taskusse külmast kanget tompu haarama. Oh kurjam, mul oli peaaegu meeles seitsmene äratuskell kodus välja lülitada. Peaaegu, meenus ju paar korda. Ja nüüd see keset suusarada heliseb! Pean ikkagi peatuma, missest et keha ka kohe jahtuma hakkab, seisust poole raskem jätkata on ja need sent-paksused kindad ei tule üldse mitte lihtsa tõmbega ära, ammugi ei lähe niiskesse kätte tagasi, mida pusin oma paar minutit. Midagi läheb valesti ja kui olen enda arvates keerulise toiminguga ühele poole saanud, külmast poolreageeriva mobla tagasi taskusse pannud, hakkab see minuti pärast jälle lõugama! Tore, siia ma jäängi. Aga ei, nüüd ma tean miks see pidi juhtuma. Nagu septembris blogisin http://katuuk.blogspot.com/2009/09/ukskord-jouan-selleni.html ja südames soovisin. Ma poleks kinni pidamata märganud, et olen selles hetkes –
vaid mina, minu ümber pimedus, õrn valguskuma lumest, lume all puud ning selge tähistaevas!!! Ainuke, mida ma ei söendanud teha, oli jätta rõõmuhõise öösse. Tõesti, kes teab, kelle või mille mu hüüd oleks lähemale toonud. Seal metsa veerel on ka talumajasid.
Pendeldan raja ühest äärest teise, jälgin eemal puid ja aiman õrnalt kõrgemat lumeranti ääres, aga mitte alati, vahel leian ennast ka sügavamas lumes. Oh, normaalsest sõidust ei tule midagi välja, kui orientatsioon sassis ja pealegi ei püsi suusad absoluutselt uisusammus, vaid kalduvad ülilibedaks sõidetud raja tõttu kõrvale. Ärplemine on nii mõttetu, et otsustan (vähemalt hetkeks) mitte kunagi enam päris kottpimedas sõitma minna. Olen ju ikka neanud väheke päikeselist lõunapoolikult, kui juba toas olen ja välja imeilusasse talveilma otseselt enam asja pole. Missest, et mul on toas ka muud tegemist ja tilpneksin seal trennisuusatajatel jalus. Ma tean, ei tohiks tormata ja tublidusest päris ogaraks minna, aga ma ka kardan, et kui ei lähe nüüd, kohe ja täna, siis ma ei viitsi enam hiljem. Mulle ei meeldi asju edasi lükata, isegi neid väikesi. Isegi kui pimedas on veidi suurem risk mõnel kiiremal allasõidul mööda panna, kurvist natuke kõrvale ja mõne puu otsa põigata. Aga samas, ega ilmavalgus kõike riske ei hajuta, kahtlane lumekinnisõidetud autotee on vahest ühe suusa kinni kiilunud mingil põhjusel, mis peitub õhukese pealispinna all ja kui teine on tahtnud oma teekonda jätkata, on ühe pidurdus mõlemad jalad alt tõmmanud. Pimeduses ei saa neid nüansse isegi mitte ennetada, piisab sellest, kui annab puudest kõrvale põigata.
Jõuan veidi rohkem kui tunni pärast koju, sel ajal, kui oleksin suusatama läinud. Toon kuuri alt puud ja tegutsen kiirelt, et saada kümnest kraadist kuusteist või neljateistkümnest mõne tunni pärast seitseteist. Kiirelt, sest miski pole külmem, kui jahtunud ihu, mis puutub kokku külma niiske pluusiga keha vastas. Miski ei pane neid ka enne ära võtma, kui toas on väheke soojem ja vesi kuum. Pesuks, teeks ja kohviks. Liiter kuuma vedelikku sisse ajada on üks arukamatest mõtetest, mis antud hetkel olla saab. Ja elu on veelgi ilusam!
Homme jälle nagu päevast-päeva, kuni lund on, mida meile aastaringselt ei pakuta, aga mis siin muud tehagi, kui uni peaks varahommikul üle minema. Mulle meeldib kohe startida, mitte enne jokutada, kütta, süüa ja netitada. Kes see siis enam viitsib?

Ahaa, ma tean, marineeritud seened ja liha on mu une ka varem raskemaks teinud.