Polnud küll plaanis kraade vaadata, sest näidik ei asunud mugavustsoonis ja miski poleks enam ka üllatanud. Mis seal ikka, rohkem kui -28 C ikka ju poleks, pidi tulema vaid nõksa külmem kui eile, aga ei, hetkeks juba kahetsesin, et ei viitsinud eile varakult voodist lahti ajada (-24 C, aah, lähen homme) ja tegin hoopis puude lõhkumise päeva, oli ka tegelikult vajadus. Järjest kahte suusavaba päeva mina aga ei tee, nii et täna mässisin mobla soojendusse, tõmbasin krae ninani ja läksin -29 C-ga. Lisaks ka uudishimust (kuidas selle külmaga on) ja mul oli viimaste päevade ahju lähedusest ja palavusest kergelt siiber. Selline temperatuuri pendeldamine hakkab natuke vastu. Välistemperatuuride üle ei saa kurta, aga oleks siis toas pidevalt umbes 17 C, mis on minule sobivaim, kuid temperatuur kõigub sõltuvalt ajast ja toas paiknemisest vahel lausa kümne kraadi ulatuses.
Väljas oli muidu täitsa hea, väärt mõte oli kampsunikrae ninale tõmmata (missest et tatt sinna kahe krae vahele kuskile jäi), ripsmed kattusid kenasti külmunud tilkadega ja kiskusid silmi kergelt kinni (pärast oli põnev, kui üles sulama hakkas) ja kui pöidlasse lõpuks veri pääses, oli eluvalu. Teate kui hea on siis koju tulla, pliidi alla tuli teha ja veidi hiljem suur kruus kohvi sisse kaanida. Kohe läheb ahjukütmiseks ja siis - äkki kümnes odrajahukarask juba.
No comments:
Post a Comment