pekki tihastele

“Pekki!”, ma ütlen, kas mu suusahooajal on nüüd lõpp, kui mu suusasaabaste kinnituskiil otsustas “sulale” minnes otsad anda? Ok, -8 C pole päris sula ja suusasaapad pole ka teab mis uued – jah, needsamad, mida kasutasin ka 15 aastat tagasi nagu Visu suuskigi. Pühapäevasõitjana pole vajalikuks pidanud neid ümber vahetada, aga sel aastal tuleb välja, et algsest plaanist paar nädalat pühade ajal ehk suurem nuumamisperiood sportlikumalt üle elada lõppes peaaegu igapäevase tiiruga metsa alla nii 6 nädalat järjest kuni pöördeni, mis tuli siis täna, kui vanad-head Helsinki Adidased lõpuks väsimismärke näitasid. Eks vihastada siin ei annagi, ei enda, ilma ega esemete peale, võibolla oleksin pidanud neid vähem pliidi praeahjus soojendama (loe: soojas hoidma) või… Põhimõtteliselt juhtus see, et pakasega püsisid nad ilusasti kinnituses, aga eile “sulaga” nihkusid ligadi-logadi ja sulpsasid 6 korda lahti. Täna jõudsin raja algusesse ja pidin kurvastusega tagasi tulema, kui märkasin rebendit saapa “keeles”. Loogiline ka, et kumm muutub temperatuuri ekstreemsete kõikumistega aja jooksul rabedaks. Egas midagi, mõtlesin, kas oodata suusahooaja ametlikku lõppu, et säästa tunduvalt kopikaid või soetada siiski uued kohe, kuna hetkel on kõige parem suusailm üldse mis olla saab (pehme lumi ja “pehme” ilm) või… Esialgu proovisin lihtsamini või siis keerulisemalt. Leidsin kuskilt naela, naaskli ja noa ning tegin vaikselt meistritööd või siis kilplase tööd, kui lõikasin ja lihvisin “keele” lühemaks, kitsamaks ja surusin uued augud sisse. Ega seal enam suurt opereerida ei andnud, sest “keelt” praktiliselt polegi ja eks siis homme paistab, kas asjast asja sai. Sellist suusailma, mida ilmselt veel kuu aega antakse, oleks patt tühja lasta.