poole kohaga kütja

Vana majake on näinud päris palju päevi, kui keegi pole sees elanud, sealjuures ka talve ajal, aga mitte kordagi, vähemalt minu elu jooksul pole seda jäetud päris saatuse hooleks ja temperatuur on alati üle nulli olnud. Täna võiks kohe ennast kiita, sest olin ise poolekohaga kütja. Tasumise aeg ehk kümneks olin juba suusatamas käinud, enda maja pliidi korraks kuumaks ajanud, söönud, joonud, siiberdanud ning tädi maja kütmas ja piimamehelt purki vastu võtmas. Kella kaheteistkümneks olin tagasi enda maja ahju kütmas ja kella üheks teist korda tagasi tädi elamises oma meeltesegadust, otsustamatust ja teadmatust majauste kinnikeeramise koha pealt likvideerimas. No ja kella kaheks põles mul jälle tuli oma maja pliidi all. Kokku siis viis korda siibrid lahti-kinni, puud põlema ning mitmed korrad oodata, vaadata ja roobiga segada. Aga mis seal viga, kui keegi on puud ilusti küttekolde ette toonud ja paberidki kõrvale jätnud. See on samahästi kui kandikul ettetoomine, oma majas tuleb ju teenrina puid kuurist majja tassida. Nii et seitsmest kaheni õnnestus vaid paar korda lühemalt maha istuda, suurem aeg kulus liikumisele, mis polegi kõige lihtsam, kui joppab üks õige tuuline talvepäev ja poole tunniga kinnituisanud otserada läbi võsa meenutab Arno kooliteed Lutsu “Talves”.
Külm külmaks, aga kokkuvõttes on tuul see, mis suudab kraadid justkui kümne võrra alla tirida, jäiselt näkku puhuda ja krae vahele pugeda. Kõik elav ja elutu, mis jääb tuulele ette, pole enam olemas.
Tõsiselt hea, et kõik päevad pole selles koduses rutiinis siiski ühtemoodi, sest vahel saab ka rohkem kütta :P Mul pole veel kütmisest siiber, see on nii harjumuspärane nagu suusatamine ja tuleb automaatselt igapäevase ringina. Ma kujutan ette enda haput nägu, kui ükspäev läheb sulaks ja kütmine jääb lõpuks ära, ilmselt tuleb ka sellega harjuda. Siiski jätan ma natuke eestimaist halli vahele ning võtan rohelise ja õitseva kevade vastu juba aprillis.