uus sügis

Niisiis, ma julgen öelda, et sügis on käes, mis tähendab sisuliselt seda, et suvi on läbi. Üks hooaeg, mis ei läinud üldsegi plaanide kohaselt, aga kurta ka ei saa. Kiiresti nagu alati ja minu suureks õnneks ei pea seekord kuhugi ära lendama, kuigi isegi võiks. Aeg-ajalt heietan neid mõtteid, et hall Eestimaa tuleks mõneks ajaks seljatada, kuid kohustust pole. Sügised on mulle enamasti uue alguse toonud, kuid seekord justkui poleks midagi. Imelik isegi, kui puudub see kerge ärevus – mul pole midagi ees mida ma antud hetkel teaks… Midagi siiski on veidi teisiti… Pannkookide kõrvalt jääb aega jälgida kuidas lehed on alustanud kolletumist, ainult keegi on veel minuga. Ta tõstab pannilt kaane, kui uut portsu valama hakkan. Keegi pole minu mäletamist järgi ka pliiti, siiber täielikult avamata, kütnud. Ah sellepärast ma siis tundsin end nagu leiliruumis ja pidin uksel aeg-ajalt jahutamas käima. Märkan, kuidas keegi puid pliidi alla lisab ja segab, aga seekord pole see mina. Kukeseenekastegi valmib kellegi teise käetöö all. Kisub isegi vaidluseks, kui palju maitseaineid oleks sobilik ja pilguheitest kõrvale piisab, kui toit saab lisa. Pole harjunud, et keegi veel peale minu sealsamas askeldab, kus olen leidnud end pikemat aega üksinda. Nagu oleksin ma ainuke, kes üldse kunagi selles köögis oleks kokanud või abistanud.

Pihlakad on võtmas üha silmatorkavamat tooni - jään seda unistavalt jälgima maja kõrgeimalt korruselt, kui ta toa teises nurgas kitarriga harjutab, saaterütme vahetab ja ka aeg-ajalt akna alla liigub. Kõrgemalt jääb lummav vaade, eriti ööpimeduses platsi valguslahendusele ja valges maa-taeva laotusele, piiritu ulatus sellele maailmale, mille pisikeseks osaks on nüüd veel tema. Võibolla on selles pisikes uues midagi nii vana ja tuttavlikku, et ma ei pea seda “uueks” sügiseks. Võibolla olen sellega nii kohanenud, et ei pea enam võõraks. Kerge ärevus on ikkagi ja hirm… aga ma ju võtan hetkedest ilusat ja ei jää pikemalt ette mõtlema. Las ta siis olla siin ja seal ning mina ühes temaga. Las ta siis keedab mulle teed ja mina talle kohvi. Las ta lisab mängulisust ja mina praktilisust, tema spontaansust ja mina planeeritust. Las ta räägib oma lõpututest seiklustest ja mina oma kogemustest... Las ta alustab oma lauseid ja mina lõpetan... Las ta paneb pea mu sülle ja mina ta õlale. Las ta olla paha poiss ja mina hea tüdruk. Las ma siis olen hetkel selline ja lasen asjadel kulgeda veidi teisiti, mitte nii nagu kavatsesin või tegelikult, enda arvates toimib siiani kõik plaanide kohaselt, sest midagi pole oluliselt muutunud. Ma saan olla üksi ja ka tema saab võtta aega endale. Tõmban ikka veel piiri kuskilt maalt, kust ta pole üle astunud. Kuradima hea, et kooseksisteerimise võimalusi on mitmeid ja see haruldane eriliik on nüüd üks minu kogemustest.