…möödub kui unenägu…

Millal see juhtus, kui mu ümber panid käe? Ma ei märganudki, ju see oli hea. Ei lasknud sest häirida, eks tundus see liigagi ilus. Sa võtsid mu käest, et kärast mööda põigata, teed ette rajada, mind mitte silmist kaotada. Su samm oli rahulik siis ja veel hiljem koduteel, kui käisime samas taktis, mu jalg Su oma matkis. See oli juba seal rõdul, kui turvaliselt tundsin, sama kui mind koju saatsid, kätt ümber mu piha hoidsid ja ka mina Su selga toetasin... Nagu küpses eas paar, kelle tormised tunded on vaibunud, kes leiavad rõõmu neist hetkedest. Veel lahkudes mu juukseid puutusid, viivuks hellalt sättisid, mul oli kahju, et ära läksid, kuid mõistsin - jääda ei saanuks, see miskit rikkunuks... Kallistusega ikka hüvasti jätsid, neid veelkord meenutada tahtsin. See ju ei pidanud tähendama palju, aga mida tähendas siis muu, kerge huultepuudutus...? Ma tahtsin hoolida, kui Sulle laule jagasin, kui saatsin Sind koju, kui tahtsid taas mind saata, aga mina ütlesin: “Pole lugu, Sul läheb uneaega rohkem vaja”. Isegi kui Tätte Sind vaikselt tappis, miski muu seda teha ei suutnud, oli see siis meeleolu, mis tõi Sind hiljem mu juurde, selle üheainsa järele või miski muu, kui ühe sõnumiga otsustuse üle võtsid ja sellega mu imetluse pälvisid või rohkem veel – võitsid mu austuse Su lugupidamise, väärikuse ja olukorra kontrolli ees.

Me oleme veel noored, kuid saatmata jäävad sõnumid, mis ütlevad otse. Kas oskan lugeda ridade vahelt või eksin...? Mis saab edasi, mul on hirm... Kas pole seda päeva kohta palju, kui oleme veel võõrad, aga samas nii omad? Võibolla tunned sama, ühtainust hirmu, võibolla räägid muud juttu ja kaod ruttu... ja unenäoks see jääbki. Mina ei tea, ei tea, ei taha, et katused lendaks, aga mis siis saab...? Sinu kaine mõistus ja enesekontroll, need veel jäävad. Tead ka Sina, et mõni hetk ja iga päev, on kingitus ja suurim õnn meil täna.

Käisin Tätte kontserdil, laulsin kaasa, meenutasin miskit ja poetasin emotsioonist paar pisarat, vahel olen rõõmsalt kurb :)