paljudele mõeldes

 

Vahepeal tekib tahtmine lüüa küüned kuhugi sisse või neid millegi vastu kriipida, sest tunne on kuradima hea… Kuradima hea on olla võõrastega, kes saavad kohe omaks. Uskumatu, kuidas ma varem põdesin peaaegu kõige öeldud või tehtud pärast, kerisin korduvalt tagantjärele linti, kuid praegu võin süüdimatult nii mõndagi öelda, et seda kahetseksin või mäletaksin... Suuremalt põdemata muutun aina julgemaks ja võin kraaksuda vahele seal, kus varem moka kinni hoidsin. Deem, ma ei tunne ennast ära, aga peamine on, et mul on hea. Ma olen kaotanud kilosid ja olen välja nägemas lõpuks selline, kes ma tahtsin olla – püksid alla kukkumas ja ribikondid kohati välja paistmas. Mõned peavad mind ehk väikesekubatuuriliseks, aga mina olen selle üle uhke – olen auga välja teeninud oma palga, selleks on vaja eemale hoida tädi toitudest ja teha mehiselt tööd, sest teadupoolest pole mind õnnistatud loomulikult saleda joonega,olen kaalunud ka vähemalt kümme kilo rohkem ja teinud selle nimel tohutult jõupingutusi, et kasvõi 5 maha saada. Kuidas ma olen kadestanud neid, kes kõike suust sisse ajavad ja midagi juurde ei võta, neil on teistpidine häda. Suure üllatusega avastasin paar kuud tagasi, et üks sellistest, minu eks, on kõhu peale vahepeal rasvikut kasvatanud ja ma kaalusin temast kõigest paar kilo rohkem. See oli aegade tippsaavutus, kuna alati juhtus nii, et kui võtsin alla mina, võttis alla ka tema (sest meil oli ühine külmkapp) ja väiksem erinevus mille suutsin läbi viia, oli nelja kilo ringis. Nüüd on täitsa võimalik, et olen ka temast ette läinud… Pole olnud suve, kus ma nautinuks rohkem seelikukandmist kui tänavu. Ma tunnen ennast lühikeses tõeliselt hästi ja püksid on vaid praktiliselt rattasõiduks. Muul ajal juba eelistan seda, milles varem pigem ebamugavalt tundsin. Ma ei mäleta, millal viimati nii vähe kaalusin, ilmselt 25-selt, kui tegin keskmiselt 30km rattasõitu päevas ja mingeid jõuharjutusi. Nüüd on rasvaprotsent ligilähedane sellele, mille uk-s jõusaalis ja aeroobse trenniga sain, kuid praegu on see läinud loomulikult. Igatahes põllumeeste päeval juba teist aastat järjest rasvaprotsenti kontrollisin ja sel aastal tegin tublisti parema tulemuse. Kindlasti on kilod läinud ka suurema hulga vee ja lihaste arvelt ning mu jõud on raugemas, nii et mehetööd nõuavad üha suuremat pingutust ja varsti lendan ilmselt käruga pikali, sest massi lihtsalt pole, aga mis peamine, ma tunnen ennast üüber-hästi ning niisama juba juurde võtma ei torma.

Eile õhtul mõtlesin, et mu elu keerleb teiste ümber, täpsemini neile mõeldes. Ma heietan oma mõtteid inimeste ümber ja tunnen nende olemasolust suurt rõõmu, nii et ma vahest tahaksin tõesti midagi kratsida, sest paljud inimesed on ikka ülivahvad ja ainulaadsed. Kahju ja kurb hakkab enamasti siis, kui nad on vaid üheks projektiks - ma ei salli hüvastijätte, viimast korda täna siin ja siis jääb üliõrn lootus, et juhuslikult veel kohtan. Samas võibolla polekski palju vaja, mõned muutuksid just siis tüütavaks. Kuid vahest piisab ka vaid mõtlemisest neile headele ja toredatele inimestele ning ma olen õnnelik. Mu elu keerleb teiste ümber ükskõik kui suur egoist ma ka poleks. Või lastevihkaja, see on teine teema. Ma lihtsalt ei salli, kui nad kriiskavad, lõhuvad, tokerdavad jalus, üritavad teadmatusest enesetappu. Andku lastearmastajad mulle andeks, aga mõned lapsed on täielikud pärdikud. Kas nad ei saa aru, et ma tahan rahus oma kodus oleskleda, kontserti nautida või koolitust jälgida? Pean palava ilmaga oma toaakna kinni panema, et vastasmaja kratid sealt toast mu kõrva ei karjuks, ka hilisematel tundidel, kui nad teoreetiliselt peaksid magama. Nad oleksid nagu teises toas isegi siis, kui oma aknad kinni panen, sest vastasmaja aken on ikkagi lahti. Teisel päeval naerab mingi jõnglane valjemini kui terve rahvamass kontserdil ja mõni peab edasi-tagasi sahmerdama. Kolmandal päeval aetakse ratas täpselt nina alla, et ma püsti tõustes seda liigutama pean (nagu mujal ruumi polnuks), neljandal peab jälgima, et puuriotsad kõik alles oleks ja mõni suhu ei rändaks, viiendal, et sülle ei oksendataks või laualt asju ei lendaks…. Marakrattide koht pole minu juures ja ärge jätke oma lapsi teistele kasvatada. Päris tõsiselt, kui mind närvi tahate ajada, siis tooge mingi põnn mu ette ja panete mu kannatuse tõeliselt proovile.

Ma loodan, et mu katus ära ei sõida ning ma ei vii end sellisesse olukorda, mis paneb peale piirangud lävimisel nendega, kellega ma tahan suhelda. Õnn on võibolla küll peamises, aga mitte eranditult ühes ja ainsas. Isegi kui ma vahest südamega teisiti tunnen, räägib mõistus ja kogemus midagi muud.

Sain vahepeal ka aasta vanemaks, loodan et targemaks :P