dekaad

Sügisega seotud nukrus on hinge pugenud. Pole ma tegelikult kurb midagi või täpsemini – pole vähimatki põhjust seda olla.

Olen viimasel ajal kavatsenud kirjutada oma 10 aasta suhete kogemustest üldiselt. Kuidas 10 aastat on nüüd möödas sellest, kui kohtasin esimest kallimat, kellega olid mul suured plaanid. Siis nägid minu ideaalid ette kronoloogises järjekorras (ülikooli)haridust, pere ja kodu - abielu ja lapsi. Tagantjärele võin ohata kergendustundest, et asjad kohe esimesega nii ei läinud. Pigem oli see üks suur hingevalu, hala ja nutt, sest sain päris palju haiget, aga alles hiljem hakkasin mõistma, miks minuga nii käituti, sest ma olin järgmises suhtes üpris samas seisus ja kannatajaks oli keegi teine. Elukogenematusest lootsin 18-selt, et selle esimesega peaks kõik loogilist rada pidi kulgema. Kui tänulik ma olen, et temal polnud selliseid mõtteid peas ja ta lõpetas mingil hetkel minu hingepiinad, isegi kui lahkuminek tundus tol ajal maailmalõpuna. Siis tundus isegi koos õnnetud olemine parema variandina – uskumatu! Ah, ilmselt teavad enamik meist, mis tähendab takerduda pikemalt millessegi, millest tuleb mingil põhjusel kümne küünega kinni hoida. Klammerduda, sest hirm uue olukorra ees on nii suur. Pealegi on nii raske vabaks lasta kedagi, kes juba sügaval hinges ja kallis. Isegi kui olla õnnetu, sest seal polnud midagi helget, kui vaid mõned ilusad mälestused ja palju ilusat lootust, et asjad hakkavad paremini minema. Tegelikult said asjad paremini minna vaid hetkest, kui me polnud enam koos. Ilmselt võtsin noorusest ja kogenematusest kõike veel eriti südamesse. Siis sai mul olla ainult üks ja ainus, kelle nimel elada ning ma ei tahtnud teisi nähagi, mis oli muidugi viga. Tagantjärele oleksin pidanud ühe vanema tuttava soovituse järgi elama ja hoidma mitut rauda tules, aga sellegipoolest otsisin ka edasi kedagi kindlat. Mul oli kindel teadmine neist isikuomadustest, mida pidin kelleski leidma. Siis ei arvanud hetkekski, et lasen ka selle vabaks ning kunagi hakkan pilti nägema hoopis laiemalt. Seal on palju muud kui ausus, korralikkus või tagasihoidlikkus. Erinevatel inimestel domineerivad erinevad head küljed, lihtsam oleks välja tuua need küljed, mida ma ühes inimeses avastada ei tahaks. Üks joon tõmbab kõigele kriipsu ja teised on pigem väljakannatamise küsimus. Aga tegelikult miks peaks üldse kannatama, eks see ole osaliselt ka põhjus, miks ma tahan pigem pinda sondeerida, mitte väga sügavuti tundma õppida ja lähedale lasta. Võin öelda, et teist kallimat tundsin nagu iseennast või paremini veel (sest aeg näitas, kuidas ma iseennast üllatasin). Ta oli osaliselt minu peegeldus siis, aga jäi üha rohkem selleks, kes ma kunagi olin olnud. Ta ei arenenud minuga kaasa, pigem takistas, sest me elasime vaid teineteisele. Paar aastat ei tahtnud ka mina kedagi peale tema näha, aga siis tekkis tungiv vajadus suhelda väljapoole, sest mõtete vahetus jäi kasinaks. Olukord siiski oluliselt ei muutunud, sest ma ei tahtnud talle haiget teha ega seda, et ta end tõrjutuna tunneks, sest tema kurbus oli ka minu. Tema heaolu oli aastaid tähtsaim kui mu isiklik. Ma hoolitsesin, armastasin… jah, ma arvasin teadvat, mis on armastus! Kuidas saab olla midagi, mida ühel hetkel enam pole…

10 aastat hiljem olen ma vaba ja õnnelik. Ma ei häbene seda, et mul pole kedagi, kui 10 aastat tagasi pigem ruttasin asjadega takka osaliselt ka sellepärast. 10 aastat hiljem ei ole mul unistust abielust ega lastest. On olemas ka palju vahepealseid variante nagu nüüd alles näen.  Mul ei ole kindlalt määratletud kogumikku isikuomadustest, mida kaaslases peab olema. Huviga avastan hoopis palju erinevaid ja näen häid külgi ka neis, kellega varem poleks suhtlema hakanudki või neis, kellesse varem suhtusin eelarvamusega. Ma vaatan ringi laiemalt ega piira oma vaatevälja kindlate normidega. Ma tahan jagada oma hoolt, mõistmist ja tähelepanu võimalikult paljudele ning kallid on pigem paljud, mitte üks…