26 August 2010

distants hoiab hinges

Olen mõnda päeva juba Tartus olnud ja pilliroost katsemaja ehitamisel abis käinud, küll 2-3 päevakest, sest ilm on mõnevõrra trikitanud. Mul on meeletu koduigatsus. See tuletab meelde kui väga ma jälestan kohvrite otsas elamist, kui asjad on ei tea kus või millises kotikeses ja sobramine nõuab lisaaega ning tekitab asjatut pinget ning üldse on pakkimine äärmiselt jama tegevus. Olen seda liiga palju kogenud, et enam ei taha, ei tahaks pead vaevata sellega, mida võtta või jätta piiratud mahu juures. Kuskil kellegi juures viibimine nõuab veel teistega, nende päevategevuste, elude, iseloomudega arvestamist ning vahel on tunne, et ma olen ainuke normaalne inimene, kes võtab asju selge mõistusega ega pulbitse hullunud tunnetest. Mingi hetk ma väsin teistest, tahaksin olla vaid iseendaga. Mitte et nad oleksid väga koormavad, aga lihtsalt, iga inimene vajab teatud määral privaatsust ja mina väga palju.

Mulle on vist hakanud meeldima pätud. Ma ei saa sellest aru. Kuidas nii, kui alati olen otsinud turvalisi, aga nüüd tunnen neid läbi ja lõhki ning see pole huvitav. On paha poiss, kelle läbielamused on mulle võõrad. Mina olin ju korralik tüdruk, siiamaani, ütleks. Mis neil viga peab olema, kui nad teineteist märkavad – nad ju ei peaks teineteise poole vaatamagi. Aga see paha poiss on südames tegelikult hea ja hella hingega... Tänu temale pole ma siin õhtuti igavust tundnud, olen kogenud midagi uut ja ainulaadset, mida turvalistega ei saa. Oleme rääkinud, naljatanud, tähti närinud ja targutanud. Oleme rokkinud kontsertidel, käinud kala- ja seeneretkel, kokanud koos neist vägeva roa, oleme otsinud Emajõe otsa, sõitnud ja avastanud, seda kõike lühikese aja jooksul ja pigem spontaanselt… Ma olen sellisest sõprusest alati unistanud ja sooviks, et nii ka jääkski… Seega mõistus kutsub korrale ja paneb hirmugi tundma edasise ees, mida ei tohiks tekkida, aga ma võtan päeva korraga, lasen juhtuda sellel mis on veel vastuvõetav ja kostitab rohkelt õnnehetkedega. Siiski vajan endiselt palju aega ka iseendale, et olla üksi ega kellegi poolt rõhutud. See joon on vist ühine.

No comments:

Post a Comment