Seda pole minuga ammu juhtunud, või noh, juhtub pidevalt, aga mitte sellisel määral... sellisel määral, sest tema andis alla. Võibolla oleks see juhtunud palju varem kellegi teisega, aga nemad polnud seal, neil oli alati mingi takistus või oli see siis minul... Vahest kipub see läbi minema. Ta pole mu blogi (veel) lugenud ja ta ei tea, mida ma sellest teemast üldiselt arvan... Ta ei tunne mind ja mina teda, aga unenägu tuli ikkagi tagasi ja midagi lisandub...
Ma olen ikka omadega täitsa sees ja ma ei tea, kuidas sellest välja tulla. Ühelt poolt on see äärmiselt meeldiv, erakordne tunne, teiselt poolt õudne, tekib jube hirm, sest ma ei taha, et see nii läheks. Mul on ju alati teised plaanid olnud ja keegi üritab neid eksitada. Keegi, kes alguses tundub väga tugeva enesekontrolliga, minetab vahest selle omaduse kõige kiiremini ja ehk isegi kõige sügavamalt ...Vankumatu tinasõdur pole meist keegi... Ka mina suudan end üllatada ja üpris tihti, kuigi siiski on katus pigem peal kui maas. Mõtlen ju nüüdki, mis sest välja tuleb. See ei tohi nii minna, see rikub erilise...varem või hiljem... Ometi toimub see jälle, küll veidi teise nurga alt nagu alati, aga vahe on nüüd selles, et mõistus tahab kõike kontrollida, mitte minna lasta nagu varem. Mu ratsionaalne mõistus, mis toimib taamalt, aga kas ka lähedalt, nii lähedalt...?
Ilusatel hetkedel on ju ometi oma mõte, isegi kui kurb lõpptulemus on eeldatav. Need õnnehetked ja joovastus, meeletus ja rahulolu, aga ükskord ütleme head teed, head teed, head teed soovin Sul... (nagu ütleb üks armas viisijupp). Kas sellepärast peaks loobuma, vist mitte, vooluga hoopis kaasa kulgema, et kibemagus unenägu saaks taas kummitama tulla.
No comments:
Post a Comment