isuga ahmin headust

Kardetud nädalalõpp on tegelikult ülivahva olnud, minu seisukohast üsna sürr, kuigi kellegi silme läbi üpris tavapärane. Õnneks seda pigem hea külje pealt. Ei hakka asjadesse sügavuti laskuma (sest teiste elulood on konfidentsiaalsed), kuid lakooniliselt seletades - mingil kummalisel moel olen viimasel ajal ja esimest korda elus pidanud kokku puutuma kahte sorti naistega: ühtemoodi sellepoolest, et neil on keegi kõrval ja siis olen mina nende meeste teele sattunud kas seda asjaolu teades või ka mitte. Kui ma võrdlen nüüd ligi sama vanade naiste suhtumist, siis on see nagu öö ja päev. Ühtedega annab asju loogiliselt ja mõistvalt arutada, teistega mitte. Viimaseid naisi kardaksin ma meeste asemel samuti, sest nad on tõsiselt hullud ja võivad käituda ootuspäratult ja üldse labiilselt ka pikema aja vältel. Nii et isegi kui mu mõistus nüüd ütleb, et kinniste meestega tuleb käituda üliettevaatlikult, jääb alati ka variant, kus mul pole aimugi, mis “pagas” mehega veel kaasa tuleb. See aga selleks, sest kokkuvõttes olen viimaste päevade jooksul ikkagi rohkem ning isegi palju head ja mõistvat suhtumist näinud… ja hoolimist ja unenäo kordumist… olen poole ööni olnud kuskil üritusel ja siis ülejäänud ööst rääkinud, nii et magamiseks on jäänud vaid päevatunnid, seega linnaüritustest olen põhimõtteliselt suurema osa ilma jäänud. Aga mul pole põrmugi kahju, sest olen võitnud hoopis midagi erilisemat, mis jääb palju kauemaks hinge ja mälestustesoppi.

Ilm tegi ootamatu pöörde ja nii pidin juba sügise garderoobis tuhlama. Kusjuures kui kunagi oli mul seda väga lihtne teha ja ma armastasin paksemaid katteid, siis nüüd ei oska pärast seelikute virvarri midagi selga leidagi, sest kõik tundub kuidagi igavavõitu. Ja mitte ainult – avastasin, et viimane kui üks püks on mu jalas suur ja kottis. Seelikuid kandes ei saanud väga arugi, et miski muutunud oleks. Püksid, mis varem olid tihkelt ümber reie, jätavad kõvasti vaba ruumi ja ühed tõmbasin lausa lukku avamata üle tagumiku. Isegi kõige kitsamad, mida varem tuli pingutades jalga ajada, lukk viimase pinge all, on kuskilt suured. Ei teagi enam, kas rõõmustada või ohata. Kahtlemata on see mulle siiani üks tubliduse märkidest, aga miskipärast pole ma selle üle nii õnnelik, kui oleksin oodanud. Mitme aasta taguselt seatud ideaalkaalu number on lõpuks igasugust teadlikku pingutamist rakendamata saavutatud, aga see läheb mulle sama palju korda kui hetkel rahasumma pangakontol ehk siis peaaegu üldse mitte. Ma ei oska enam rõõmu tunda sellistest näitajatest, kuigi see annab mingi kindlustunde, et olen nooruslik, tubli ja edukas ning mul on peaaegu kõik, mida olen pikka aega soovinud. Samas kui äkki on vaja mingid püksid jalga tõmmata ja viimasel hetkel avastan üllatusega tõe, et ainuke variant oleks seelik, mis on selliste ilmadega suhteliselt enesetapp, siis rõõm saledusest polegi enam nii täiuslik. Sellises olukorras ei aita ka kiirelt igasugu vedelike ja kõrgelt vett sisaldavate toiduainete tarbimine, kuna need kasvatavad kõhtu, aga mitte reisi. Huvitav ka see, et esimest korda mõtlen pigem sellele, et peaks äkki rohkem sööma hakkama, kuigi ma ei hooli enam söömisest nii nagu varem või pole aega isude järele, sest muu on haaranud mõtted ja teod.