8 December 2011

roosi okastest

Üks aasta jälle kuhugi igavikku kadumas ja tegelikult oleks öelda nii paljutki, et tagantjärele kirjutada tasa kõik see, mille ma suuremalt jaolt sahtlisse või nö. avalikkuse eest kõrvale jätsin. Seda materjali on ikka kõvasti, küll töötlemata kujul, aga siiski väga ekstravagantne ja see on ka peamine põhjus, miks pole seda ette kandnud, kuna see oleks mulle väga ebatüüpiline kirjutamisstiil – lõõpida, kiskuda, tirida, rebida, lõhata, ilkuda, lärmata, kurjustada ja mida iganes... ehk üldsegi mitte nii roosiline, vaid ennekõike okkaline... Teisalt on tegemist tunduvalt isiklikema mõtetega kui ma eales siia kirja pannud olen ja pigem jõuab blogisse vaid lõss, mille all võiksin ära mainida nüüd ka peamise „sahtliteema“ ehk siis rikutud maailm, mis mind ühel hetkel kujundlikult öökima ajas, millest ma tahtsin ennast välja jätta. See tähendab, mida vähem ma põikan endast väljapoole, seda vähem pean ka pettuma ja nägema pealt neid nõmedaid skeeme-mänge või isegi nendega kaasa minema, kuhu teised tahavad mind tõmmata. Kui pole teisi, pole võimalust ka ennast kellegagi võrrelda ja ma saan jääda iseendaks. Pole tarvidust muutuda kellekski teiseks, ühiskonna „normaaliks“ ja saab rahus enda mugavat elu jätkata. Muidugi pole kõik ainult hea või halb. See teine äärmus – enesekesksus võib samuti ühel hetkel koormamaks muutuda, sest kui pole ennast kellegagi võrrelda, ei tea lõppkokkuvõttes ka enese väärtust. Ma võin küll ennast kõrgelt hinnata, aga lõpuks otsustavad ikkagi teised, kuidas nemad mind näevad (iseasi kelle arvamus korda läheb) ja tagasiside on oluline. Ehk mingi hetk võis isegi mu blogist välja lugeda, et tahtsin kogeda midagi siirast ja puhast (usun et kasutasin isegi neid sõnu) ja kirjeldasin teatud inimtüüpi (nagu tänulik, märkav, hooliv, väärtustav, lugupidav, arvestav ehk siis armastust andev) otseselt silmas pidamata kedagi and here we go now...

Pool aastat Walesis pani mind kõrgelt hindama inimeste olulisust, aga pigem selle nurga alt, et tuleb osata valida seltskonda ja kaaslasi. Tagasi jõudes oli tunne nagu ma ei oskaks ega tahakski enam eestlastega olla. Mis mõttes!? Kunagi pidasin seda parimaks variandiks, aga nüüd näen pigem mingeid jamasid ja tunnen, et kultuuriline ühtekuuluvus enam eriti kaasa ei räägigi. Keskkonnad on vahest nii lõhestavad, et tunnen ennast siin ühena ja seal hoopis teisena ning kurrrradi raske on jääda energiat pakatavaks särasilmaks kuskil hallide muresilmade seas, kuigi ma mõistan kõiki...

Aga nüüd on tegelikult hea meel, et ma siin eestlase kombel mürki pritsima ei hakanud. Kõike ei peagi teadma ja mida te selle tarkusega ikka peale hakkate. Kui minagi, kuigi pigem arvan, et teatud tarkusest on siiski kasu, ennekõike, et mitte sattuda samasse skeemi. Samad õppetunnid jääksidki korduma või milleks aega raisata kogu aeg samale ämbrile, kui neid on veelgi tulemas. Uuel levelil on ju põnevam :D Ja niikuinii, ma ei saa iial rahu enne kui olen vähemalt midagi välja mõelnud – mõtled siis või ei mõtle, s.t alati mõtlen.

Jälle kipun seletama asjasse vähepuutuvat. Mis üldse vääriks siin enne aasta lõppu ära mainimist? Seda kräppi ei tahaks meenutada, seega, vähemalt pool aastat oli mu elu õnnetipul nii et klaas on ikka pooltäis (mitte pooltühi). See on see pool aastat mis ma siin blogiski ette laulsin nii hästi kui suutsin, kuigi seda imelist tunnetust ei saa iial sõnades täpselt ette kanda. Päris ausalt, kui ma vahepeal isegi suutsin mõnevõrra neid mälestusi tagasi hoida (mitte sellele mõelda, kuna mõtted olid kõige muuga hõivatud), siis nüüd nii kirjas kui pildis tagasi vaadates sellele kevad-suvele hakkab pigem kurb kui rõõmus. Kas räägime veel, et miski hea saab olla vaid unistus(tes)...!? Polnud ju see mingi unistus, kõik mis toimus, oli vägagi reaalne ja see oli lihtsalt uskumatult hea. Oli see kõik siis tingitud minu tundest tema vastu? Nii pool aastat jutti polnud ma päris kahe jalaga maa peal või aga nagu olin ka...? Millise kergusega ma selle aja kõigest läbi lendasin. Inimesed jagasid mu ümber puhast siirust ja armastust. Teine maailm, teine mina. Nii raske on siin selles hallis kotis päikest ette kujutada, aga ma tean, et see eksisteerib ja mitte ainult minu unistustes.

Lahendasin enese jaoks vähemalt selle müstika, miks ma harva (kui üldse) suudan tunda midagi nende vastu, keda ma mõistuse kaalutlustel võiksin enda kõrval mehena näha. Aga vastupidiselt, kui tunded on enne mõistust, siis on harva sealt midagi püsivat loota, võib vaid unistada. Samas kui ebatäiuslikkus on igal juhul, kas ongi nii vale elada mõnevõrra ebareaalsuses (unistustes, tunnetes), kui see otseselt kahju ei tee ja päris elu ka toimimata ei jää (s.t reaalsuse tunnetus säilib)? Olgu siis see lühidalt, vähemalt on mingi lennutav tunne, mis soodustab kõiksugu progressi imelise kergusega. 6 kuud on ikka päris hea tulemus, pool aastast ikkagi! Ja iga kord kui ma mõtlen, et ei saa enam paremaks minna... Juhtub ikkagi mõni uskumatu lugu. See on see, kui kõik pole minu kätes. Kui inimesed planeerivad, siis jumalad naeravad ja mina... mina tahaks loota, et olen teinud vähemalt kõik endast tuleneva, kuigi jah, kahjuks üritanud ka piisavalt jumalat mängida iseenda elus. Raske on vabaks lasta ja mitte tunda vajadust oma elu kontrollida. Ma ei tea kust tuleb see kramplik kinnihoidmine, kui ma palju mõtleks, siis ehk mõtleks ka välja, aga ma ometi ei taha seda teha... Mul on olnud liiga palju aega mõtlemiseks. Minu puhul on see suhteliselt enesehävituslik vahest. Võiksin konstateerida Emyri kombel vaid fakte: läheb päev-päevaga külmemaks, lumi tuleb maha, ta on läinud, 2000 miili on väga kaugel, ma tunnen temast puudust nagu neis laulusõnades... aga tema mõtleb ehk rohkem veel kui mina. Tema mõtleb ka siis kui mina räägin ja tema räägib ju väga vähe. Lihtlausete vahele mahub ikka väga palju mõtteid, neid lauseid, mida kirjutatakse ridade vahele. Aga võibolla polnudki need niivõrd mõtted kui unistused või kes teab mis need olid, sest tema spontaansus ei saanud kindlasti tuge hoolikast kaalutlemisest.

Ma ei tea miks sel aastal jõule ootan, kuhjades lund veel eriti. Pole ju põhjust nagu midagi erilist oodata kui ühte ja sama aastast aastasse. No ma vähemalt loodan, et püsin seekord terve. Tervis mis hakkab mõtlemisest... Oi kui palju ma eelmisel sügisel mõtlesin, panin lõpuks muule jutule lisaks isegi poolsada mõttetera kirja, aga ega ma nüüd eriti vähem mõelnud pole, kui vat et isegi rohkem. Kui ma lugesin oma mõtteid, mille aasta tagasi kirja pannud olin, kõlasid need üllatavalt samad. Ja suhteliselt üllatav isegi on nende inimeste ilmumine, keda olen siin kunagi kirjeldanud... Tegelikult ei tohiks see manifesteerumine mind enam üllatadagi. Aga kuna kirjeldused pole olnud 100% täpsed või ma ei ole osanud kõike silmas pidada sel ajahetkel või on minu tahtmine oodatava inimese suhtes mõnevõrra muutunud, siis ei saagi midagi rohkemat olla või tulla. Kuid ega see pole tegelikult probleem, mureks on siiski hirm reaalsuse (ebatäiuse) ja sellega kaasamineku ees. Aga mõtete kasu saavad näidata vaid teod. Teod, mis on palju kergemad tulema, kui end hästi tunda, aga kuidas, kui mõistus ei lase mul unistada siin ja täna selles nii-nii-nii reaalsuses... Vahest ma mõtlen, et peaks selle unistuse nimme maa peale kiskuma, et kõik ilus ära rikkuda, et oleme siis tegelikkuses ja palun ärme raiskame aega sellele utoopiale. Võibolla polegi nii vale otsida hea(de)s ka halba, see aitab kahe jalaga maa peal püsida, et mitte jäädagi unistuste vangi ehk kaotada reaalsuse taju? Kõike mõistlikkuse piirides, kus on see piir? Mida ma siis tahaksin? Kas minna veel tagasi ja taibata, et see pole enam see või jättagi need pool aastat mingiks müstiliseks kogemuseks? Mis siis kui selle järg oleks mõnevõrra teine, kuid samuti nagu unistus? Ah, mis ma siin ikka tahan, üritan jälle jumalat mängida...

„Ma ei tea“, panen sellega viimasel ajal punkte oma mõtetele. Kuni hakkab taas see trall järgmise „ma ei tea“-ni ja siis meenub, et ka tema ütles tihtipeale oma mõtetest välja tulles nii. Kas ta üldse kuulas mind, mu küsimust...? „Ma ei tea.“

No comments:

Post a Comment