pähklipureja

Kolm aastat intensiivselt väga erinevaid isiksusi, kuid probleemid on ikka ühed ja samad. Ma vaatan kõrvalt ja mida ma ei tee – ei sekku, sest ei tea isegi, kus lõpetada võin, äkki nende maailmas, kuhu ei taha kuuluda? See on minu hirm ja nõrkus, tagantjärele enesesüüdistus? Kõik, mida ma oleksin võinud nende heaks korda saata, kui ma oleksin vähegi rohkem sekkunud, aga mina jätsin delikaatsusest ja enesekesksusest kõik rahule, kuigi, kas see oli minu viga? Kust üldse jookseb piir sekkumise ja abi pakkumise vahel? Kui palju nad üldse ennast avasid, rääkisid või tahtsid näidata mulle oma nõrkust, mind enda ellu...? Tahtsin neile vaid olemas olla ja ilmselt ka olin, kes märgata oskas... Andsin õnge asemel vahest kalagi, aga seda nad tegelikult ei vajanud. All you need is love! Nii me vähemalt laulsime sel suvel, üheskoos, kohas, kus ei olnud sellest puudust.

Mida ma pole kunagi teha tahtnud – kedagi elama õpetada, aga... võibolla oleks pidanudki, aga siis jällegi... ma olen vaid selleks, et keegi märkaks, ei saa kellegi eest asju joonde ajada, kes märkas, see järelikult mõistis piisavalt ilma et oleksin pidanud ütlemagi... neid õpetussõnu... Ilmselt teadsid nad isegi, aga kui palju nad tahtsid püüelda?

Kolm aastat, et aru saada, asi polnud üldse selles, miks nemad olid minu elus, vaid mina nende, aga nii raske on näha enda mättast kaugemale, kus on soo, kuhu nemad on kinni jäänud. Kas saab päästa neid, kes ei taha (lasta) end päästa? Kui palju on minul usku neisse? Kui palju usuvad nad iseendasse? Mina ei kaotanud kedagi, kadudes kaotasid nad minu, kuid jäin ilma ka mina... jäin ilma võimalusest muuta kellegi elu... või tegin seda piisavalt pannes neid märkama... Krt ma ei saa olla kõikvõimas, küll aga parem.

Olen jäänud oma vanu blogisid lugema ja hakkasin mõtlema, kust ma selle energia pingutamiseks olen leidnud, vahest kasvõi hambad ristis, aga ma pean saama, tegema, jõudma... Kõrvalt vaadates oleksin nagu jõudnud isegi palju, kuigi ma pole seda tunnetanud või siis olen juba unustanud kõik selle, mis oli ja liikunud edasi veel uuema ja enda arvates parema, õigema suunas. Ma ei tea kas olen tegelikult midagi korda saatnud või mitte (väga suhteline), aga lugedes neid postitusi ja pannes kokku veel mingid faktid-aimdused, mida ka mulle on öeldud või vihjatud või olen hiljem tagantjärele mingit huvitavat fenomeni märganud, jääb tunne, et mu eluülesanne on panna teisi inimesi mõtlema oma puudujääkidele või mida nemad oma eludes veel ära teha saaksid või võiksid, et olla paremad või saavutada elu, mis oleks rahuldustpakkuv (nagu minul). Autoriteet või mentor loomulikult neile, kes tahavad, aga see tähendab, et ma olen vähemalt kellelegi võimaluse andnud (märgata ja tunnistada oma vigu). Kahtlemata olen ka ise vigu teinud ja neid tegemas ning oman nõrkusi, aga ma üritan elada nii, et tagantjärele rääkides ei peaks ma midagi oluliselt kahetsema või häbenema oma tegusid. Kahetsused on pigem tegemata jätmistes, aga minu põhimõte on liikuda selles suunas, et tunda enda üle uhkust. Kes teab muidugi, vahest võib ka õigena tundunud asi pöörduda üpris valeks, aga ma ei saa ju kõike ette näha. Teen nii palju kui antud hetke elutarkusega oskan. See tähendab sisuliselt oma mugavusest üle olemist, anda endast parim ja võimalik. Jaa, tihtipeale ma katsetan oma piire ja püüdlikkus, on see siis õnn või õnnetus, aitab mul tunnetada ka enesearmastust ja –väärtustamist. Võibolla on teistel teised mehhanismid selleks... Võibolla on paljudel jäänud minust kujutlus kui püüdlikkuse etalonist, aga üsna kindel on see, et olen enesekriitiline ja ilmselt olen sellega paljusid ka enda ümber (eneste suhtes) pahasti tundma pannud, kuigi ma pole teadlikult oma eesmärgiks võtnud kellegi ümber kasvatamist. Olen selle mõttetust kogenud ja sellest ka piisavalt palju kirjutanud, seega pole vaja siin rohkem arutada, et teiste muutumine on nende endi teha ja minu ülesanne on vaid kedagi märkama või tunnistama panna olles see „eeskujulik“ mudel. Seega olen andnud enda poolt võimaluse, iseasi, kes on näinud ja tahtnud selle suhtes midagi ette võtta. Minu respect!

Siit edasi ma mõtlesin või õieti küll kõike enne seda mõtlesin, kuhu need mehed siis mu ümbert on kadunud või õieti nagu pole päriselt olnudki. Olen tahtnud neid tunda kui sõpru, aga tegelikult on nii, et sõbrad kasvavad kokku ühistes läbielamistes ja raskustes, mis hõlmab endas niivõrd paljut, et see paneb mind kahtlema naise-mehe vahelise sõpruse võimalikkuses. Erandeid ehk on ja naise poolt vaadatuna ehk lihtsamgi toimima panna, kuid... Kui puudujääke on raske iseendalegi tunnistada, siis miks peaks mees seda välja näitama teisele mehele kui konkurendile või naisele kui kandidaadile („jahitatavale“)? Tunnistama oma nõrkusi naisele, kelle silmis ta tahab olla tugev, mehine? Raskused... probleemi põhjuse välja selgitamine... selle tunnistamine... selle usaldamine sõbrale... koos lahenduste otsimine... tahtmine muutuda... muutumine (sõbra toel)... Üksasi on see, kui palju olen soovinud teiste probleemidega kaasa minna (ehk minu nõrk külg), aga suuresti selle tõttu nagu ütlesin, et pole tahtnud kellegi ellu sekkuda, kedagi õpetada, kuigi jätnud võimaluse ära rääkimiseks. Usutatavasti piisavalt usaldusväärselt ja näidates üles oma toetust. Ja see ongi olnud neile uks, kes on tahtnud seda avada. Olen eeldanud, et kui räägin endast avameelselt, juhtub see ka teistega, kuid see on pigem ime – see, mida eeldab (mehe-naise vaheline) sõprus. Minu respect nende ees, kes iial on usaldanud enda sisu ehk tunnistanud probleemi keset kellelegi teisele (sh iseendale). Isegi kui see on vaid kõige algus. Algus sellele, mis minu silmis viiks ülima tunnustuseni ehk ennast mõnevõrra ületava pingutuseni (ilmselt pole tähtiski mis see täpselt oleks, vaid see mis tooks kedagi teatud mugavusest või harjumusest välja). Tugevaks kasvamine toimub läbi nõrkuste ja kaotuste – ühed mõistavad seda, teised mitte või siis löövad käega.

On see minu õnn või õnnetus, et mu loomus võib meestele vahest aukartust äratada ja nad tunnetavad mind pigem konkurendi kui kandidaadina, aga ju siis nii peabki olema, kahjuks... isegi kui mul pole mõtteski nendega konkureerida, kui, siis panna neid iseendaga konkureerima, aga see on veelgi karmim. Ja minu suurim respect on nende ees, kes ennast ületavad. Tehke siis seda endamisi või kellegi toel.

Kui kõva pähkel olen mina? Kas suudab keegi selle kesta purustada? Leida sisemusest hoopis midagi habrast ja maitsvat? Et võiksin tunda enda nõrkust läbi pähklipureja tugevuse…

Kas peaksin püüdma vähem? Oleksin see siis mina? Tegelikult olen kõigest väga lihtne inimene ju. Lihtsurelik nagu teisedki.