Kes krt käskis mul Jamie Oliveri jõulueri vaadata!? See tekitab jälle terve rida mõtteid või unistusi mis johtuvad sellest üsnagi reaalsusest. Kõigepealt tuleb jälle see inglise temaatika. See nii-nii-nii-nii-nii inglaslik aaaaaarrrghhhh... õhustik või mis see ongi, need ehtsad, originaalsed külakesed nende külaelanike ja nende traditsioonidega ja see bloody inglise aktsent. Ma tõesti ei tea, miks mul on selle järele nii suur tung ja igatsus. Jah, ikka jõuame ringiga igatsuseni... Siis tahaks kohe teada, mida mu walesi väikevend parasjagu teeb, kus oma jõulud veedab, perega kindlasti. Mis on nende pere traditsioonid? Mingi hiiglaslik ahjulind laual, kirikuskäik? Mõte liigub tagasi Jamie Oliveri juurde. P. oli see, kes tahtis Emyris Jamie’t näha. „E oskab ka väga hästi kokata.“ Jeee raittttt, keedetud makaronid tomatipastaga ei suutnud mulle esimesel korral temast kui Jamiest küll muljet jätta. „E. küpsetas meile siin eelmiste jõulude ajal ahjukalkunit.“ Nojah, miks mina küll siis seal polnud, jäigi Jamie nägemata.
Aga miks ma just täna seal ei võiks olla? Kui on nende üritus...Savimajas õhtu jõulujuttudega ja D juba oskab ilmekalt jutustada. Üks lugulooke vene baabuškast, huvitav, kust tal selline idee tuli, äkki olin mina mõttes? Hahaaa! Ma kujutan vägagi elavalt ette seda õhustikku seal ümarmajas, saviahjus tuli lõõmamas, mis annab sellise huvitava punaka varjundi pimedas D-i näole. D. õhkuv rahulikkus, mingi sisemine sära, mis täidab kogu selle ruumi, kus ringis äärtes istuvad vaikselt inimesed. Pikad spiraalküünlad, ei tea kui palju seekord? Rohelised igihaljad oksad põrandal ja ehk isegi mingis sümboolikas seatud nagu eelmiste jõulude ajal. Ei, siis ma polnud seal, nägin piltidelt. Kas mu walesi väikevend on ka seal, võluv naeratus näol? Kas ta mängib jälle Jamiet? Mida teevad neiud A ja T? Kas nad said kõik cruck-frame’d püstitamiseks pärast 4 kuud valmis? Miks ei võiks kogu me seltskond seal koos olla, kindlasti M, P, D, H, E jne-jne? H ja E oma kummastava õrna häälega mängimas. Sellest võimsast kooslusest tõuseb siiamaani kananahk ihule. Tiibeti kauss, tähed öös, pink, küngas... Walesi mägedes võib olla juba lund, vaatasin ilmateadet nii kuu tagasi, mis oli suht sama, kui seal olin, 13-15C (nagu walesi suvi noh) ja nüüd pea sama mis siin mõne kraadi ümber ja viskab vahest nulligi. Tunneksin inimlikku kadedust, kui neil peaks korralik lumi enne meid maha tulema. Walesi mägedes ehk ongi, seal, kus väikevend aeg-ajalt seikleb, kui võiksin ka mina veel... aaaahhh... kõik jäi ühel hetkel pooleli või oli see lõpetatud? Ma ei tundnud ja tundsin ka nii. Ma ei tea... „Ok, what we gonna do?“ „I don’t know.“ Naer....
Mälestused mälestusteks, aga õieti on see tunne kõigest, mis jälitab mind. Felin U-i soojus jõuab ikka veel tuhandete miilide taha... 2000 miles
She's gone 2000 miles, it's very far
The snow came down
Get's colder day by day, I miss her
I hear children singin'
It felt like Christmas time
In these frozen and silent nights
Sometimes in a dream you appear
Outside under the purple sky
Diamonds in the snow sparkle
And our hearts were singin'
It felt like Christmas time
2000 miles is very far through the snow
I think of you wherever you go
2000 miles is very far through the snow
I think of you wherever you go
She's gone 2000 miles, it's very far
The snow came falling now
Get's colder day by day, I miss you
I hear people singin'
It felt like Christmas time
I hear people singin'
It felt like Christmas time
I hear people singin'
It felt like Christmas time
I hear people singin'
It felt like Christmas time
deem right... it felt like Christmas time... though it’s raining here and I can’t promise the snow for Christmas either. I could try to catch the dream, even if it’s not the same I know in this case there is only a little chance of disappointment much rather can expect miracles happening. No, I’m talking about reality! I don’t know what is the mystery of the place that I can assume only but that’s always something to do with a good feeling... Even if I wish to be there at Christmas time I know I don’t have to cause it still feels like „It felt like Christmas time“...
Vägev, samal ajal kui ma seda kõike kirjutasin, saabus varajane jõulukaart B-lt, kes võiks kokaoskustelt täiesti Jamiega konkureerida. Huvitav, mida ta nüüd jõulumenüüs eksperimenteerib, peakski küsima... Ja temalt liigub mõte P-le ja Edinburghi, kus pidime kolmekesi kunagi kokku saama. „Kolm viimast“ vabatahtlikku sel hooajal. Mul oli jäämas tunne, et nad tahtsid muu pärast kui oma kokaoskustega konkureerida. P. flap-jackid kasvõi keskööl või siis B, kes lihtsalt katsetas esimest korda midagi ja lihtsalt kukkus midagi väga imehead välja. Ohh, istusime küünlavalgel, kaminas põles tuli. Mina istusin nagu kuninga kass sohval ja nuiasin P-lt saksofonimängu. Tema oli häbelik, mitte mina, nagu tema kogu aeg väitis. Ta oli kinni püüdnud hiire, mis rippus nüüd tema näppude vahel. Ma oleksin võinud ennast puruks naerda, kui ta sellele taskulambiga tuld suunas. Üks väheseid kordi, kui olen tundnud, kuidas mehed mu eest hoolt kannavad. Ma lasin sellel seal juhtuda, esimest korda ma ei püüdnudki ise kõike ja kogu aeg... E ees nägin küll nõksa “vaeva”, kuid see hool tuli mitmeid kordi hiljem tagasi. Ma arvan, et järeldused võib siit teha... See oli koht, kus mul polnud mõtet ega võimalustki eriti pingutada kellegi või millegi nimel ja ma pigem sain rohkem armastust kui suutsin välja anda. Seda, mis muidu on toimunud pigem vastupidi. Imelik küll, aga vahest ei oska me armastust vastugi võtta või pingutame, et seda anda ja pigistada ennast nii tühjaks, et enam ei jõua ja ongi kõik – tunne, et andsin ja andsin, aga midagi ei tulnud tagasi. Mul polnud vaja olla iseseisev või toimida üksinda, ma võisin lubada ka seda, kui keegi teine teenindas – süüa, muusikat, mängu ja lõbu. Ja see oli hea tunne, olla kellegi hoole ja kaitse all.
Üks minu õppetundidest, liigne iseseisvus maksab vahest karmilt kätte.
Teiseks, kuidas mind usaldati tegema ka seda, mida ma algupäraselt ei osanud. Lasta kellelgi teisel teha, kui ise oskad paremini, see, miks mina teen pigem ise kui jätan teistele (mida ma tean, et oskan paremini). See näitab suurt usaldusväärsust ja ma üritan mõttes jälile saada, kuidas D. seda pakkuda suutis. Kuidas ta suudab usaldada täiesti võõrast inimest, võtta omaks käigupealt (see ei saanud olla ka päris mask). Ja minu puhul, ma ei tea, mida või keda ta nägi, et pidas eriliseks üsnagi algusest peale. Seda ütles ta siis ja ka kõige lõpus... Lahkumisel... ometi oli see minu jaoks pigem rõõmus kui kurb päev arvestades kahe sealse viimase nädala meeleolu.
Nii et lisaks tunnetele, sain ma väga asjaliku õppetunni ja mitte isegi ehitusliku poole pealt. Elu on ikka põnev küll, lähed otsima midagi konkreetset ja siis tuleb välja, et see üllatab hoopis muu koha pealt. Aga eks see õige ole, elu on üks paras näitemäng, vahest trall, vahest karm, meil on mingid rollid, kes mida mängib ja lõpuks, on seal suurt vahet, kuidas selle ära elame või noh, targem oleks ikka võimalikult hästi, rohkem rõõmu kui muret :) Eks ole see minu soov ka kõigile siinsetele. Nii palju inimesi keerleb peas, nende mõtetega, aga ma ei unusta kedagi
No comments:
Post a Comment