Huvitav lähenemine asjale, et need, kes kadusid, need said oma õppetunni (minult) ega pidanudki kauemaks jääma, mis tähendaks ühtlasi, et need, kes on jäänud, neil on õppetund veel saamata. Tänamatu töö igaljuhul :D Siin ei mõeldud hetkel neid, kes on igavikuteele läinud, kuigi ka nende kohta on sama vahest arvatud. Võibolla tõesti on siin mingi loogika.
Aga mina hoopis mõtlen, miks on paljudel nõnna raske oma elule keskenduda. Miks käib pidev teineteise jälgimine või kopeerimine, kadedus ja tahtmine olla kellestki parem. Ühelt poolt nagu mõistaksin kah, et võiksin kellestki parem olla (pigem siiski võrdväärne), aga seda mitte materiaalses mõttes. Tulin ja lähen tühjade kätega, emakese kõhtu palju mammonat ei mahu, samuti kirstu. Kõik materiaalse ümber toimuv tundub paras tsirkus, aga ma ei viitsi seda isegi mitte jälgida. Oma enesekesksuses ehk pole aega märgatagi, s.t huvituda teistest. Tegelikult tõi mind selle mõtteni hoopis miski muu. See et kuidagi raske oleks olla enese üle uhke, kui kellelgi teisel on see, too ja kolmas ning endal polegi? Kas mingi loodusseadus ütleb, et võid olla uhke enda üle vaid siis, kui sul on kõik see silmaga nähtav mis teistel? Ma tahaks näha seda inimest, kes selleni jõuaks. Ei tea kas mu nimel üldse mingit materiaalset vara ongi (seda silmaga nähtavat osa) ja ka nimekiri, mida ma veel teha ei oska, on õige pikk, kuid... jõuame nüüd asja tuumani ka ;) Minule tähendab eneseuhkus eelkõige enda ületamist (isiklikku arengut), mitte konkureerimist kellegi teise hüvede nimel. Näiteks teen täna midagi paremini kui eile (nojah, mitte iga päev, vahest läheb kehvemalt kah :D ) või äärmisel juhul teen kõik asjad ära, mis vaja. See võib olla ükstaspuha mis, kõige väiksemgi asi ja täiesti individuaalne, kellele mis – see, milles pole vaja konkureerida kellegi teise kui ehk iseendaga. Ja milleks on vaja kellelgi teisel minu püüdlikkuse poole püüda? Ei ole vaja sõita rattaga iga jumala päev, pole vaja ennast vara üles ajada, pole vaja piparkooke küpsetada, pole vaja ennast külma ja vihmaga välja ajada, pole vaja puid lõhkuda, heina niita või kraave kaevata, pole vaja ülikoolis käia, pole vaja eeskujulikku elu elada kui see pole teie tahtmine või kutsumus. Need pisiasjad, mis panevad mind enda üle uhkust tundma, on vaevalt kellegi teise. Hoidkem siiski isiklikud listid lahus ja ajagem näpuga rida enda, mitte teiste omas. Mida rohkem me seda harrastame, seda vähem meid teiste elu järgimine huvitabki.
Milleks üldse on vaja olla üle kellestki teisest ja panna enda eneseuhkus (enda tuju) sellest sõltuvusse – ma nagu vabatahtlikult tahaksin ennast teistest eemale tõrjuda (mõttes ju nii teeks, kui tunneksin enda üleolevust)?
Kenake küll, on ka veidi teistmoodi konkureerimine, selline mänguline, mis iseenest pole pahagi, vahest trenni, lõbu, põnevuse mõttes mõjub kõikidele konkurentidele positiivselt. Show’d peab saama ka positiivse elamusena. Mulle ju täitsa meeldis see, kui Emyr pani mind hüppama, ronima ja jooksma, kuid ma ei taibanud kohe, et ta tegi seda eriti seltskonnas, pigem teiste kaasakiskumise hasardiks ja oma tugevuste esiletoomiseks. Ma läksin pigem seiklustest temaga kaasa, kuigi pole teab mis allavanduja tüüp kah ja eks ta pani mind siis ka proovile, heas mõttes :) Olgu siis, walesi väikevennal oli vaja tõestust sellele, et on ka tegelikult tugev selles, milles ta on ja seda oli vaja ka teistele näidata. Pole vaja olulist julgust konkureerida seal, kus tead, et oled niigi hea ja teised jäävad sulle alla ning selge ka see, miks ta minuga rattaga kartis sõitma tulla (ega tulnudki). Oleksin teda hinnanud tunduvalt kõrgemalt tema isiklike nõrkuste konkureerimise skaalal, kuid selles polnud ta sugugi tugev.
Jah, naistel on lihtsam – on palju kohti, kus lubatud (mehest) nõrgem olla ja hoidku selle eest, kui peakski milleski tugevam olema (milles pole ette nähtud tugevam olla), need naised ei olegi normaalsed...naised :D
Enne kui ma täitsa närvi lähen, pistan paar homemade piparkooki põske ja mängin mõne jõululoo klaveril 
Tegelikult olen juba pikemalt aega tahtnud midagi lõbusalt kirjutada, aga jälle ei kukkunud välja.
No comments:
Post a Comment