lõbusad lood sealpool sood

Midagi lõbusamat siis seekord. Kuna ma endiselt lugusid välja mõelda ei oska, siis tuleb võtta päris elust (sellest suvest).

1. stseen

Paweliga valmistame seltskonnale lõunasööki. Peale pikemat arutust, mida võiksime teha, jäävad lauale pasta, riis, läätsed, tatar ja hommikul likku pandud odrakruup. Arvan juba, et jõuame lõpuks konsensuseni ja hakkan aedvilju juurde hakkima. Läbi suure kisma saan siiski õiguse ka õhukesi ahjukartuleid teha, sest tean, kuidas sealne rahvas seda armastab ning need tuleb lauale alles viimases järgus ette kanda. P on põhimõtteliselt kartulivastane, kuna ta luges ühest raamatust, kuidas kartul inimesed peast lolliks ajab. Pärast selle utoopilise lõigu läbilugemist, mida ta mul palus lugeda, tahtsin küsida, kas ta on palju kartuleid söönud. Et kartuli seedimine toimub ajus on sama hea kui ühe ulmefilmi süžee ja kui selles terves lõigus üldse mingit tõde tahtsin leida, pidin biokeemia küll ära unustama. Ei hakanud talle vastu ka vaidlema, muidu poleks kunagi lõpetanudki. Niigi tulistas ta küsimusi mulle nagu kuulipildujast ja tihti ei jõudnud ühele korralikult vastatagi, kui tuli juba järgmine. Liigume nüüd tagasi kööki, kus ta ajab mind peaaegu hulluks. Esiteks tahan siiski chipse ahjus teha ja ütlen, et ta ei pea neid sööma, kuid teised võtavad väga hästi vastu. Teiseks ei luba ta mul sibulaid ja piima kasutada, sest need pole mahetoodangust nagu ka kanamunad. Olen nõutu, ei teagi enam, mida siis teha, jätta ka alustatu pooleli? Kaste tuleb siis vaid tomatimöksidest kokku ajada. Kolmandaks üritan mitte tähele panna, mida ta mu selja taga pliidi juures teeb, usaldan üsna palju, kuigi nina tunneb odrakruubi kärssamist pannil. Hakin omaette köögivilju, kuigi kõik pole mahetoodangust. Ühel hetkel märkan juba mitut pada pliidil: „Oot, mis ma nende juurikatega veel peale hakkan, pidime ju ka neid tegema, aga sa kasutad äkki läätsi, riisi ja pastat lisaks odrakruupidele?“ Olid küll mõned, kes eelistasid ühte teisele ja ehk sööjaid oligi see päev 15 ringis (täitsa keskmiselt), aga no nelja põhirooga polnud vaja. Hoian siiski suu kuss, sest ei taha rohkem vaidlustesse laskuda. Kuigi sõbralik tögamine on alati mulle meeldinud, hakkas see juba väsitama. Tundus, et ta nautis neid vaidlusi ja sai üha rohkem energiat, kui talle vastu ajasin. Lehtsalati tegemine oli minu jaoks tüütu, kuna lehtede otsimine kasvuhoonest ja eriti pesemine võttis väga palju aega ning vahest pidi ootama ka ainsa kraanikausi järge, kui keegi vahele segas. Muud köögitoimingud kannatasid selle all ning enamasti suunasin selle paarilisele, kui keegi võtta oli. Seekord õnnestus aga P-il mind selleks ässitada, tögas mind veidi antud teemas ja ma lidusin kasvuhoone poole, et temast rahu saada. Olid need inimesed siin tõesti nii rumalad, et chipsid kadusid võluväel? Kui kõik lauale sai kantud ütlesin talle: „You are fired,“ ja ma ei kavatsenud temaga enam köögis kokata.

Eks läksime pisut närvi seal köögis ja pärast lauas hoopis kiitsime teineteise toitusid. Ma sain ka lõpuks lehtsalatiga maha, nagu ta seltskonnale kuulutas :D (Tegelikult polnud see sugugi mu esimene salatikord, minu ma ei tea mitmekümnendas ja tema mitmendas kokkamine seal).

2. stseen

Olen kivisokli ja saviseina otsas ning lennutan ühe tükkis savikamaka hetkega tagasi mõned meetrid leotisevanni poole. Taban, kuid nii hästi, et poolenisti savivett täis vannist lendavad pritsmed Maxi kampsunile, mis asub selle kõrval murul ja Maxile endale, kes on parasjagu vanni kõrval. Max pühib oma prille puhtaks ja minul läheb pikemaks vabandamiseks...

3. stseen

Max pärib minult, kas mul poiss-sõpra on. Ei, sellist nagu pole ega tunne otseselt ka puudust. Põhjendused, ühe eelised teise ees, läheme pikemalt arutelusse ja varastes 20ndates Max küsib: „Kuidas sa ilma seksita elada saad?“ Võtab tummaks, poleks arvanudki, et ei saa. Oleksin võinud ammu välja surra. Hea et ta nüüd, pärast paari kuud, taas oma tüdruksõpra näeb. Kuid siis kohe järgmine päev...

Max, Emyr ja mina ettelaotatud kattekilele cob-seguks savi, liiva, vett ja õlgi lisamas. Poisid põlvedel portsu möga ees, segavad vaheldumisi ega anna mulle eriti võimalustki. Emyr segab õige aeglaselt, äärtest keskele kokku, tundega nagu pehmet ja õrna leivatainast ja mulle tundub et on kaugel oma mõtetes. Siis on Maxi kord, kes läheneb massile üpris agressiivselt ja laseb pigem sõrmede vahelt läbi. Emyr vaatab kõrvalt pealt ja õpetab: „Do it like you make love.“ Mis tal nüüd hakkas, Maxist erinevalt ei teeks ta muidu sellest juttugi, aga kuuseis on vist soodne. „Do it like you make bread,“ parandan Emyri :D

4. stseen

Pawel kutsub mind elutuppa, et midagi näidata. Laual on kilekott, kust paistavad mingid asjad. Vaatan üsna nõutult pealt, kui Pawel hakkab selle sisu tuvastama. Ta oli koti ühest tubadest (kus nüüd ise viibib), voodinari kõrvalt leidnud. Esimesena jääb mulle silma antidepressant, leian teisegi veel, valuvaigisteid, maokaitse rohtu ja allergiavastased tabletid. Ravimi siltidelt loen ühe vabatahtliku nime (UK-s pannakse retseptiravimitele muule infole lisaks ka inimese nimi alla nurka). Huvitav, see inimene oli siin rohkem kui kuu aega tagasi ja vahepeal oli selles toas viibinud üksjagu vabatahtlikke ning keegi ei tundnud huvigi. P teeb ettepaneku asjad ära jagada, kuna seal on veel pudi-padi. Seejuures ütleb oma igapäevased klassikalised sõnad: „Don’t be shy,“ ja lisab: „Take something.“ Võiksin talle ise öelda, et ärgu olgu häbelik, sest ilmselgelt on ta valmis võtma kõik ülejäänud. Mina sealt küll endale mingit nodi ei leia. Antidepressandid? Elu Felinis on niigi lõbus ja pole vaja ennast depreka rohtudega tuimaks kujuks muuta. Paar korda isegi küsiti minult: „What are you smoking?“ Ma ei osanud muud kui õlgu kehitada. Edasi tõmbab P kotist välja Gilette geeli, juuksevaha ja kondoomipaki. „Well prepared,“ ütleb ta. Vaikin, ei hakka küsimagi, kas ta tahab seda ka jagada. Äkki on kuuseis jälle soodne ja ta ei saa naljast aru :D

5. stseen

Iga kord, kui Max midagi nihu keerab, ütleb ta: „Putain“ (prantsuse kl tõlkes: „lits“). Sõna, mida ma üritan ikka ja jälle järele hääldada, aga ilmselt ei õnnestu üks häälik nii täpselt ja Max jääbki kõla parandama ja mina kaasa ütlema. Võibolla on see ta eesmärk, et ma ei saakski õieti pihta, vaid peaks kordama nagu papagoi. Igatahes hakkab see sõna külge, kui paariline päevast päeva sama vannub ja siis juhtub ka minul: „Putain!“ „Haaaah!!!“ hüüatab Max nagu naise häälel, iga järgnev toon pool tooni kõrgemal ja tema näole ilmub talle omane klounilik naeratus: „Mida sa just ütlesid? Ma räägin Emyrile ära!“ Mina seepeale: „Ma räägin su pruudile, et mu toas voodil istusid!“

6. stseen

Mina, Max ja Emyr läheme randa. Ainukordselt on kaasas ka ühe vabatahtliku jäetud veinipudel. Haaran kaasa klaasid ja unustan peaaegu korgitseri. Randa jõudes jõuan vaevalt oma riided ära panna, kui Emyr kilekott näpus, vaikides juba mere poole astub. Mis tal hakkas nii kiire!? Olen kohe ta kannul ja ka rinnuni vette jõudmas. Seekord on kivi üsna väljas ja pole tarvis rohkem sisse kastagi. Vähemalt esialgu. Seekord tuleb ka Max, kes muidu külma vett kardab, see ta vanduma ja karjuma paneb. Ju on janu täna nii suur. Kivil toimub akt...joomisakt... Palju seda pole ja üle poole klaasi ma eriti ei mekigi. Ees läheb sukeldumismeister Emyr, viskan talle ettevaatlikult klaase merre, ta leiab need osavalt. Max on ilmselt juba tagasiteel, jääme E-ga ujuma. Vanad naljad, kus pool Snowdonia on? „Aga ujuks siis selle hiigelsuure kivini, mis paistab mõnisada meetrit eespool,“ teen enda arvates nalja. E. ei mõista minu irooniat kui kellegi nalju üldse ja ütleb tõsiselt: „The wine is talking, not you!“. Huvitav, mida oleks vein rääkinud, kui ma poole klaasi asemel terve oleksin joonud? Snowdonia :D

7. stseen

Kõik teevad selja taga nägusid, kui itaallane õige kõvasti ja õige mööda kitarri saatel laulma hakkab. Ükskord söögilauas, pole mida vahele lüüa, et ruumiliselt eralduda. Teinekord läheb ta välja, istub pingile, kuid uks on soojade ilmadega vahelt lahti. Majas ukse kõrval käib parasjagu kraanikausis nõudepesu, mõned inimesed on sinna kogunenud, teevad üksteisele nägusid ja sosistavad. Keegi harjutab hoopis harpi külastajate ruumis ja see muusika istub mulle tunduvalt rohkem. Pärast mitmendat nädalat ja ei tea mitmendat itaallase esinemiskorda virutan jalaga ukse vahelt kinni, kuid jätan mulje, et see oli tuuletõmme.

8. stseen

Kella 22 paiku olen juba uinumas, kui kuulen prantslaste kisa. Muidu üsna eeskujulikud poisid niisama ei karju ja hüüd muutub üsna kutsuvaks. Jõuan välja, pime juba. Poistel tõrvikud käes ja ajavad aia peal kedagi taga. Kust need lehmad küll karjas tulid, igatahes tallasid peenrad üsna segi ja läksid läbi lühikese jupi kiviaia, mitte selle kõrvalt :D Veel müüriladumist. Tšehhi tüdrukud olid küll midagi kuulnud, kuid meditatsiooni sessioonis ei märganudki, mis möll akna taga käis.

9. stseen

Taas plaanis põõnama minna, kuid enne veel põikan allkorruse tualetti. Umbes 4-5 kutti on elutoas, seekord ka õlled nina ees, see on üsna ebatavaline selles kohas, kuid kordi tavalisem on hämar tuba, küünlad ja kaminatuli nagu ka seekord. Pawel märkab mind möödumas ja kõnetab. Mõtlen, miks ka mitte, romantiline atmosfäär ja meeste jutt... või nagu selgub meestega jutt, polnud plaaniski. Minule kui vanale veteranile lennutatakse igast suunast küsimusi, kes, kuidas, mida, kas jne nagu oleksin ajalooteadlane. Pawel muidugi esirinnas, kes ei väsi ka siis, kui ta magama peaks jääma. „You are shy, don’t be shy...“ Häbelik küsija, kuid agar vastaja annab vastuseid nagu teleintervjuus agarale küsijale, kuid häbelikule vastajale.

10. stseen

Voodis, kellaaeg 2-3 vahel öösel. Muidu vahest itaallased selle kella ajal vaatavad märulifilmi teises toas ja naeravad laginal või jõuavad siis baarist koju. Seekord prantslased, muidu viksid, viisakad ja vagurad, on üllatus-üllatus, pärast itaallasi koju (peamajja) jõudnud. Kolmekesi, sõbrakesed, üritavad kedagi päästa. Kuulen kuidas ühel on väga paha ja teised tema eest murelikult sebivad – vetsu talitavad, võimalikult kibekiiresti, üks ruttab teist taga, aga ilmselt siis ka eriti mitte, nii et okse potti ei jõuagi. Riided saavad seejuures rokaga ja teised tahavad need ära võtta, kui peategelane vastu möirgab ja sugugi ei lase. See möll käib ligi tund aega, enne kui poisid savimaja poole asuvad. Prantsuse keelest ei saa muhvigi aru, aga järgmine päev tõlgitakse kõik ümber, kes, kuidas ja kui hullusti:D

Aga itaallased, kes on palju tublimad, lausa igapäevased pubikülastajad, üks neist jäi kord magama küla peldikusse (virgus hommikul kl 6 koristaja peale), teinekord äratasime ise, kui ta maja WC kinni hoidis, jäi sinna keset ööd õndsalt tukkuma. Keegi neist oli vintis peaga piimapudeli savimajja ühes vedanud.

11. stseen

Dafydd, Max, Mirkko, Kate ja mina ehitame seekord kooli juures väikest savimaja. Parasjagu on laste spordipäev ja meil hakkab kätte jõudma lõunatund. Tahaks juba sööma, kuid D-il, meie peabossil, tekib mõte oma teatevõistlus teha. Lastevõistlus peatatakse hetkeks, kolm käru lastakse vett täis, ühest tilgub küll olulisel kiirusel vett läbi, aga see ei loe, antakse stardipauk ja mehed lippavad kärudega mõnikümmend meetrit edasi-tagasi. D pillab poole peal oma käru peaaegu tühjaks. Max võidab.

12. stseen

Max ja mina töötame savimaja ukse kallal. Ei tea mitmendat päeva juba küsitakse, millal lõpetame, aga alati tuleb midagi muud ette või siis venib mingi protsess ettearvatust pikemaks. Tööriistad on vaja iga hommik kuuri juurest kaasa võtta ja kärutada mõnisada meetrit eemale. Ikka ununeb üks ja teine asi maha ning siis viska või kulli ja kirja, kes järele läheb. Ilmselt võtavad need käigud üsna suure osa tööajast.

50 minta enne tööpäeva lõppu ütlen Maxile, et nüüd läheb küll kiireks, ma ei kavatse enam teistele öelda, et me jälle ei jõudnud, uks on ees, aga teatud pisinüansid veel tegemata. Max, kes muidu paras kloun, lubab asja tõsiselt võtta, aga õige lõbu lähebki siis lahti. Max heidab pikali ühele madratsitest. Mina: „Nojah, ma saan aru, et sa kavatsed seal pikutada kuni ma olen selle tööga valmis saanud. Tuleta mulle meelde, et ma just seda taskupaberrätti ei kasutaks oma nina pühkimiseks, pühin siit veidi puiduliimi ja silikooni ära, pole vaja, et ma oma nina kinni liimiks või silikoon sõõrmetest välja ajaks... muidugi, sa poleks seda ust iial ilma minuta ette saanud ja tead miks – su jube IPodi muusika, eriti Linkin Park on mind nii ära tüütanud, et see uks tuligi kiiremas korras ära lõpetada. Putain! Ma ju ütlesin, ära lase mul sellega nina pühkida.“ Max mängis vahest klouni ja ma ei pannud seda talle pahaks, ta teadis, kuidas mind käima tõmmata. Vaja vaid Rhianna peale panna, eriti köögis. See oli üks vähestest tema veidrast prantsusepärasest muusikamaitsest, mida kuulata andis.

13. stseen

Mina, Pawel ja Barry, kolm viimast vabatahtlikku kurvavõitu majja jäänud, aga me ei lase ju tujul langeda. Kell on kuskil südaöö lähedal, õige pea võiks magama minna, aga päris mõnus on kaminatule ja küünaldega hubases toas ka tugitoolis passida. Kes teab palju neid võimalusi enam tekibki või kui kauaks. Pawel ei kavatsegi end unele sättida. Ta hakkab flap-jacke küpsetama. Väga armas küll ja eriti minu pärast neid teha, aga ma ei söö suurt midagi õhtuti nagu ta teab ja ammugi südaöösel. „Siis saadki kohe hommikul, kaugel seegi on,“ lisab ta hoolitsevalt. Ega ta suurt mööda ei panegi, vahest hakkab mu hommik rattasõiduga kell 5-6. Jõuab enne suuremat rahvast pesta ja rahus süüa. Kui kella 1 paiku magama sätin, jääb Pawel veel kamina juurde muinasjutte lugema.

Teisel õhtul katsetab ta erinevaid flap-jacke variante. Kui hiired (need mis meil hordide kaupa karpidesse, kastidesse ja kappidesse jooksevad) üldse midagi järele jätnud on. Suhteliselt hilja küll, aga mekin põnevusest: nõgese flap-jack, mooniseemne flap-jack, väga crispy variant ehk pisut kõrbenudki, põldmarja flap-jack ja klassikaline flap-jack – kõik ühel pannil kantakse degusteerimiseks ette. Ise sööb samal ajal mingist tundmatust kõhnast juurikast (pärit me põllult) keedetud suppi, mis näeb välja nagu värvunud leotis. Pakub välja uurida taime lehe järgi, millega õieti tegu on.

14. stseen

Savimajas on taas koosolemise õhtu tulemas ja otsustan tuld kontrollima minna. Saviahjus tuli, selle ees põrandal istuvad ringis Hana, Eva, Alison ja Martin. Tekk on nende jalgadel ja seda kisutakse ühele-teisele poole. Lõbu laialt nagu lasteaias, kes keda üle karjub ja jutt jookseb punkte panematagi. „Tule ka meie paati,“ pakutakse lahkelt istekohta ja tekki nende seas. Nad olid nö. kujutletavas paadis, mida meri loksutas ja neil oli kaasas lammas (kellel oli villane kampsun). Rohkem ma sellest lavastusest teada ei tahtnudki... :D Aga teki all oli hea soe.

15. stseen

Üksjagu neid eredamaid seiku, aga väga raske on neid leida naiste seltskonnast (võibolla ma puudusin). Aga siiski tuleb meelde üks juht, kuigi need olid ka meie „mehised“ naised, kes karkassi ehitasid. Tamsin muidu selline särav ja kurtmine käib pigem läbi iroonia kaotamata vähimatki lusti oma häälest, et ilm on täna kuidagi vilets ja oleks pidanud vist koju jääma, enesetunne pole ka kõige parem, tahaks sooja ja kellegi kaissu nagu beebi... Alice, keda Tamsin üsna õigustatult Terminaatoriks kutsub, võtab sõnasabast kinni: „Come on my little baby," haarab käigupealt Tamsini sülle ja kussutab nagu titte :D

16. stseen

Mina ja Max Emyri autos. Maxil on reeglina kaks küsimust: „Are you happy?“ või „What’s wrong my little boy?“ enamasti suunatud Emyrile.

Seekordki küsib ta Emyrilt rõõmsal meelel: „Are you happy, Emyr?“ Emyr on vait (nagu enamasti), kuid vastust võib lugeda tema näoilmest. Mina: „Max, Why don’t you ask me the question?“ Max: „Are you happy, Kadri?“ Mina rõõmsalt ja veendunult: „Yes!“ Max küsib kohe kiirelt: „Why?“ Nüüd olen mina vait, kuid siis: „The life is beautiful.“

Nii on lood sealpool sood ;)