Paar õhtut tagasi kirjutasin mälestusi Felin U-st ja olin mitmeks tunniks sellesse niivõrd haaratud, et lõpetades tundsin, kuidas aeg oli selleks õhtuks peatunud. Ma elasin seda taas nii üle nagu oleksin olnud seal, kus aeg oligi peatunud. Keegi oleks küll vaid kella neli tundi edasi keeranud, kui üles ärkasin. See oli päeva kirjeldus, kui UK-s olid kuninglikud pulmad ja E-ga tema maja lähedal mäkke ronisime. Pärast seda laksatas mulle ei tea kust veel üks mõte – seletus tema õudusunenäole ja sealt edasi midagi veel endale – need mõtted tulid justkui mõtlemata. Mida rohkem enesega ja eneses olen, seda rohkem eemaldun reaalsest maailmast, milles peitub vist vähe teistsugune oht.
Tegelikult hakkan ma nüüd ka neis „puhkuseperioodides“ omamoodi mõtet nägema. Ma ei ole tegevuste poolest aktiivne, küll mõtteaktiivne või –intensiivne ja ehk tänu sellele mõelnud hoolikamalt läbi ka oma eelseisvad tegevusplaanid. See ei tähenda, et ma nüüd plaane teeks, pigem on praegune aeg järelduste tegemine (mida tegin õigesti, mida mitte, mida muutmiseks ette võtta), tarkuste leidmine nagu aasta tagasi ja pigem tekib pärast aastavahetust see rahulolematus endaga, kui peaksin midagi lõpuks ette võtma.
Ma mäletan väga hästi ka seda tunnet, kui polnud aegagi mõtlemiseks, sest niivõrd palju oli teha ja kui aeg tekkiski, siis lihtsalt ei jõudnud. Vaim oli selleks ajaks niivõrd väsinud ja mõtteseisakus oli asi seegi, kui jõudsin mõelda, mida süüa... See oli minu inglise tööelu laias-laastus, eriti esimesed kuud apteegis, kui sain mõelda vaid nii palju, et elus püsida. Ühelt poolt oleks see justkui hea – tappa ülemõtlemine, mis niigi kurnab. Kuid sellisest elust on raske välja murda, kui puudub ka nö. edasiviiv mõtlemine. Midagi kuskil sisimas küll ütleb, et see pole õige, aga mis oleks õige, sellele ei suuda lihtsalt mõelda. Selleks on vaja aega – aega ja oskust end muust maailmast välja lülitada, pühenduda vaid iseendale ja vahest on see tunduvalt kergem kuskil teises keskkonnas. See on olnud ehk minu õnn paljude teiste ees –vabadus minna ja tulla, mis ei tähendaks, et seda teised kätte võtta ei saaks.
Teistmoodi keskkonna eelisest sain esimest korda aru paar aastat tagasi, kui Eestis suvepuhkusel olles nädalaks cob-maja koolitusele sattusin. Keskkondade erinevus oli vägagi tuntav, mina olin nagu teine, ma ei mõelnud suurt neile, kes mu elus olid (olnud), vaid nägin seda kampa seal, seda hetke „siin ja praegu“... Aeg oli peatunud.
Kolm kuud eesti suves oli hästi mõjunud, korjasin üles ideesid ja see andis kindlasti olulise tõuke muutusteks. Vaid ühes maailmas elades ei pruugi arvatagi, et võiks olla veel teisi. Raske on karbist välja mõelda, kui mõtted on kinni kiilunud. Tegelikult saab ka teisiti, vahest on vaja rõhk mujale panna ja anda võimalus „võimatule“. Hirm uue maailma ees – jah, see on alati. Nii võtsin värinaga vastu oma esimese vabatahtliku töö 3 nädalat ühes inglise peres. Barnacre muinasjutt viis mind edasi Felin U-i muinasjuttu. Aeg oli peatunud ka seal. Ja nüüd iga hetk, kui ma mõtlen, paremaks enam minna ei saa... Miski paneb aja peatuma ja elama selles hetkes just siin ja praegu. Loomulikult ei kao need probleemid, mis reaalselt on, aga minu suurimaks probleemiks on olnud probleemide välja mõtlemine, muretsemine ja „heaolu“ maailmades neil kohta pole. Kui ongi vaja neis kohtades mõelda, saab seda teha tunduvalt pingevabamalt.
Ja lõpuks olen tundnud ka teist äärmust või õieti, sel sügisel paistis mõistus kinni kiiluvat samamoodi nagu ületöötamise all. Ma tundsin, et ei suudagi midagi välja mõelda. Seekord küll oli põhjuseks aeg, mida oli mõtlemiseks liiga palju. Vähe oli seda, mis oleks niivõrd endasse haaranud, et aega peatada. Oo see rutiin, oled siis kodus või tööl. Pole siis ime, et olen osati midagi ebatavalist otsinud (kui seda üldse nii nimetada annab, eks ebatavaline võib ka kord tavaliseks muutuda).
Kuid hetkel mõtlen hoopis seda, et ilmselt on aeg see, mis toob vastused (uute olukordade ja inimeste näol). Kui tagasi mõelda, siis nii see ongi olnud. Ma võin vahel olla lihtsalt kannatamatu ja arvata, et istun lihtsalt tühja, aga kas ka tegelikult? Midagi olen ma oma elus õigesti teinud (mõelnud), kui mulle on antud võimalus oma aega kasutada suuresti nii nagu tahan, mitte pean ja kuni miski otseselt ei sunni ka muuks, siis ehk peaks ka rahuliku südamega oma väljateenitud auhinda nautima.
So, what we gonna do... The Jungle Book
No comments:
Post a Comment