varia

Täna kohe ei teagi, mis kandi pealt alustama peaks. Osaliselt haakub jutt sellega, mis ma kuskil nädal tagasi sahtlisse kirjutasin, heaga kuhugi läpaka põhja jätsin, sest selleks hetkeks, kui ülespostitamiseks läks, mõtlesin, et no on seda üldse vaja, kes seda ikka viitsib lugeda ja ma ei hakanudki. Õhtul oli veel hea meel, et ei postitanud, sest mõtlesin väheke teistmoodi juba, enda päevasele jutule natukene vastu. Võta siis kinni, inimene ei tea, mida tahab, see on vist paljude probleem, muidu poleks üldse ka küsimust :D Miks ma seda mainin, lihtsalt esimest korda selline asi juhtus ja üldse on viimasel ajal tekkinud isu jätta kõik vaid enese teada. Kuigi midagi ikka tilgub läbi.
Täna siis vaatasin ökosarja (It’s Not Easy Being Green) viimased seeriaosad ka ära ja seal tehti igas osas kellelegi “jalajälje” test. Neil oli seal nii palju lõbu ja nalja sellest, et isegi mul tekkis väikene huvi skoorida. 2.63 polegi kõige hullem, mis sättis mind tabelis teisele kohale kohe pärast peaaktivisti ennast. Seda enam, et mina pole teadlikult ökoelu elanud, ammugi päikesest akudega energiat ammutanud või masinas biodiislit kasutanud. Kusjuures ma isegi olen patustanud liiga palju lendamisega, mis viib nüüd teemani “B” ja “C”, aga tuleks hetkeks veel tagasi, siis hirmuga lugesin kokku neid tunde või kordi, mis ma eelmisel aastal kokku lendasin. Iseenest ka mitte väga palju (võrreldes saatekülalistega), aga pigem tuli üllatuseks, et liiga tihti (Eesti-UK-Prantsusmaa-UK-Soome-Eesti-UK-Eesti). Seejuures ma töötasin ka ju ning minu eriala pole mitte reisimisega seotud :D Aga jätkates teemat “A”, siis ma olen täiesti teadmatult suhteliselt ökoelu elanud, mis on pigem selle tõttu, et olen maalt ja hobusega :D See tähendab, et polnud ka valikut, sest vesi tuli kaevust, toidujäägid ja muud heited läksid komposti, ajalehed pliita alla ning puuhalud kütteks, kõik toimib siiamaani, noh mis siin siis rääkida, sellised investeeringud tasuvad pikemas perspektiivis alati ära (kui vaadata 13-kroonist prügiarvet, keskmiselt 100-kroonist elektriarvet, küttehalud ostes u. 4000.- aastas, maamaks ja kindlustus ka ehk tonni kanti, vesi-kanalka ilmselt 100-kr arved, muu ei meenu kui võrdluseks inglise khmmm arved). Eestis on kõik teenused seega suhteliselt odavad (energiaga liitumine ehk erandiks) ja kui keskkonnasäästmisest vähe hoolida, siis on alternatiivseadmete tasuvus kaheldav. Nojah, eriti kui nüüd mõelda eesti ilmale, päikest ja tuult siin eriti pole, polegi millest nii väga kinni hakata :D Oh miks ma küll sellest endalegi igavast teemast nii pikalt kirjutama pidin :DDD Õieti küll, mulle ei istu kõik see meediakära selle ökoteema ümber või üleüldse liigne kära ükskõik mis teema ümber, kui mingist asjast tehakse kui kultus. Mulle meeldib lihtsus ja praktilisus ehk siis idee võtta maksimaalset sellest, mis on juba olemas või teha ära see, mida veel pole. Pole vaja igasugu asjade ümber liialt keerutada, sõnu seada, vaid olla ja teha. Hedi oli tark tüdruk ja pani asjad paika, samal ajal kui kõik seletasid pool tundi või oli see juba tund (?), kuidas asju tegema hakkama peaks, oli tema kogu selle aja takku pragudesse ajanud ja ütles konkreetselt: “Võtke noad ja hakake takutama või pahtlilabidad ja segud, mida siin nii pikalt arutada”. Arutasimegi nagu komisjonis või Riigikogus, kõvad teoreetikud :D
Aga mis siis ikkagi minusse puutub, siis ma mõtlen kindlasti rohkem iseendale kui keskkonnale, kuigi mu egoistlik säästlikkus on igatpidi haakunud ka ümbritsevaga. Samas on justkui viimasel ajal mingi kiiks läbi käinud, aga võibolla ka mitte, sest ma ei saaks öelda, et ma kunagi oleksin betoonile, terasele või klaasile näppe visanud. Ilmselt kuskilt alateadvusest, minevikust, tont teab millest kõik need mõjutused, aga ma hindan nüüd üha rohkem looduslikke materjale, ikka seda, mis kuskil maapõues leidub või metsa alt vabalt, ilma pikemat tööstusprotessi vajamata, saadaval on. See mõte tundus mulle kogu aeg väga loomulikuna ja ma ei arvanud, et minusuguseid “hullukesteks” nimetada võiks, kuigi pärast suvist savigruppi (kus teised oma kogemustest rääkisid ja omakeskis “hullud” nimi läbi käis) või siis hiljem mingi hetk endal ka korraks peast läbi käis, kui paljud majaehituses betooni kasutavad, ka pärast Grand Design seeriaid või minu pidev sümpaatia inglise majakeste järele, mille järgi ma vist tõesti ainukesena heas mõttes “hull” olen nagu võiks ainult minu pähe mahtuda mõte rookatustest cob-majad, pole mind tegelikult mitte kunagi majade koha pealt teiste arvamus huvitanud. Ma saan ka aru, et raske on omaks võtta seda, millega pole harjutud. Kui keegi oleks 16.sajandil Inglismaal terast ja betooni kasutanud… Aga mul on tõsiselt hea meel, et asi on hakanud natuke ka pöörduma, mitte ainult mujal maailmas, vaid ka Eestis. Ühel lõunal juhtusin kuulama raadiot, kus oli vastav diskussioon, kus nii mõnigi mees oleks soovinud endale pigem talu tüüpi õlgkatusega maja. See tuli küll kergelt üllatusena meeste suust, aga meeldiv, nüüd võin maha rahuneda, ma pole ainuke, hahaaaa.
Nii siis juhtub, kui ma satun oma lemmik teema juurde, lähen kohe käima. Ma pidin ju hoopis “B” ja “C” rääkima, aga kas viitsin, sest see on pigem väsitav… copy-paste? see teemaaretus jäi mul tookord juba poolikuks, ei viitsinud lõpuni mõelda, kustutasin, lisasin ja nii palju-palju kordi ning läksin oma mõttega lõpuks vastuollu. Ehh… Hea küll, kopin:
Rahulolu tuleb seest, mitte väljast.
Ma ei tea, kas peaksin veel oma elu elamist edasi lükkama, lühike on see niigi. See poleks ju minu elu ega stiil. Mõtlesin korra, kui palju seda ikka veel jäänud on. Siis ei peaks küll aega raiskama sellele, mis nii vähe annab või kas sellel üldse vahet on, mida annab, kui see niigi lühike on ja annab ka kuidagi ära elada. /Really???/ Lihtsalt põgenemine, kuigi kaasaminemine pole alati ka halb, ükski elukogemus pole liiast. Siiski see on liiga kaugel, liiga ära ja jälle samas nii tuttavlik, alustada mingist punktist. Ei viitsi, see on läbitud etapp. Kunagi ju viitsisin tõmmelda ja rabeleda, aga nüüd üha vähem. Ma ikkagi armastan stabiilsust, isegi kui olen selle saavutamiseks olnud nõus mingi hetk vähem stabiilset elu elama. Pigem olen otsinud uut stiili, mitte taga ajanud vana joont uues kuues.
Ilmselt on Austraalia paljude jaoks sama tähendusega mis mulle Inglismaa, aga minu unistustesse pole see kauge paik veel kordagi jõudnud. Ma ei taha, et mu kodu oleks kümnete ajatundide ja rahatonnide kaugusel või mu elu seaks ohtu mitu erinevat looduse kooslust, maod või palavus. Reisimisega seotud hassle võtab omajagu energiat ära ka lühemate otsade puhul. Etteplaneerimised, sobitamised, piirangud, passimised, pagasid, nälg, janu, vastuvoolus liikumine, rahvamassid. Kõigeks selleks raisatud aeg… Eks annab ka mugavalt reisida, aga see oleks kordades või kümnetes kulukam. Kuni ma pole see, kes raha vabalt liikuma laseb, ei saa ka minust äriklassireisijat. Teine asi on sügavam põhjus ja praktilisus, mille nimel olen nõus reisima. Reisimise mõte peaks olema ju selles, et see annab rohkem energiat kui võtab. Siinkohal jätab väline atraktiivsus suhteliselt külmaks kuni ma ei leia kohaga ühte resonantsi. Asi pole egiptuse püramiidides, prantsuse kirikutes, ameerika pilvelõhkujates, vahemererandades või surnumerevetes, vaid mõtestatuses….. Nojaniiedasijaedasi, ühesõnaga mõte kiilus kinni, leidsin kuskilt reisiblogist päris ilusad fotod ja mõtlesin, et päris vahva oleks ka kohapeal olla, ma polegi ju reisimise mõttes eriti reisinud, rohkem nagu töö või kodu pärast lennanud, aga ma ei tea enam, mul on tõsiselt villand sellest siiberdamisest, isegi kui ma jälle lähen, aga see viib teemani “D”, millest ma praegu tõesti ei hakka rääkima. Ainult siis kui aeg on küps, sest ma mõtlen viimasel ajal eriti palju ümber. Valikuvõimalused, mis muu… Siis kui sõltumatusel pole piirajaid rohkem kui mina ise.
Ahjaa, viimane teema tähekombinatsioonist, mida ma ruttasin juba hommikul kirja panema, sest meel oli nii hea, aga päeva peale leidus muud tegevust, siis ei hakanud ja õhtul leidsin, et kõik haakub kogu käsitlusega ning tuleb üks pikem postitus, millest sai ühe lisavaheteema tõttu veel pikem… Asja juurde, ma sõitsin täna rattaga. Jah, esimest korda, kõige varem Eestimaa pinnal üldse, lund, jääd, pori siin kõike korraga on, aga poolkülmunud maal ja hea, sest riided ei saanud poriseks ning jääkildude vahelt välja paiskunud porilombist võimaldas ainult sel viisil kuiva jalaga pääseda, kuna see oli vältimatult keset teed 3 meetrit pikk ja vähemalt 10 senti sügav (tean eilsest kogemusest, kui sellest lihtsalt sama sügava jalanõuga läbi astusin). Mul oli vaja kiiresti poes ära käia ja mitte sellepärast, et ma mõtleksin jalgrattasõidust kui keskkonnasäästust – ikka enda pärast, kiirelt kohale ja kõndimine muutuski liiga igavaks. Minu lihtne elu :)