oh seda suusarõõmu

Ilm on siin paar nädalat tembu-vembu olnud, sulanud ja jälle külmetanud. Samas juba pikemat aega on tunda kevade lähedust, juba see, kui linnud hakkavad elavalt laulma ja päike palavamalt soojendama. Vähemalt paar nädalat tagasi oli enamikel talvest rohkem kui küllalt, aga mina itsitasin vaikselt, kui ilmateade lund üha juurde ja juurde lubas, sest ma olin kestva lumega juba väga hästi kohastunud ning kõige hullem on tilkuv ja porine ilm, mistõttu ka sulale keerates nina krimpsu vedasin, kuigi jah, need päevad, kui päike välja tuli ja taevas helesiniseks läks, olid justkui õnnistuseks eestlastele, kes kogevad enamasti vaid halli ilma. Ja ka täna on üks nendest haruldastest päevadest, kui helesinises taevas on valged pilved ja päike soojendab kevadiselt ning minu rõõmuks ei sula. Ideaalne suusailm, mille pärast ma ka tegelikult kirjutan. Miski nädal tagasi otsiti minu jaoks kuskilt kuuri alt vanad suusasaapad, veel vanemad kui need, mille kinnitus vanadusest katki rabenes. Mul oli vaja leida enda garaaži alt vaid kinnitused ning need suuskadele installeerida. Vanad suusasaapad on mõeldud ka vanadele ja laiadele suuskadele, mis vanasti olid, aga minu Pärnu visud on veidi uuemast ajast (miinus 20 a ehk) ning ma polnud ühilduvuses sugugi kindel. Ammugi selles, mida mulle garaaž pakub, kus varemalt tegutsenud suguvennad on pannud kõik poldid, seibid, mutrid, tööriistad ja tagavaravahendid nii nagu juhtub nende käe järgi ning mida üldse minusugune naisterahvas sellises kohas ära tunneb, vaatan huviga ringi nagu mõnes muuseumis ja mõtlen, mille jaoks miski on, nii peaaegu iga asja puhul. Kuna taha, kõige pimedamasse suusavarustuse nurka on lükatud ka paar autovrakki, olen õnnelik, kui läbi suurte raskuste ligi pääsen. Meie peres oli komme igasugu träni koguda, säilitada või võimalusel mitu komplekti soetada. Ja nii ei tulnud mul igivanadelt puupõhjaga suuskadelt vanu klambreid lahti kruvida, vaid leidsin kuskil viis komplekti kahes erivariandis kinnitusklambreid. Muidugi polnud need päris need, mida mul vaja oli, aga paistis, et võimaldas asju edasi aretada. Mulle pakub ju omamoodi lõbu, kui olen sunnitud mõtlema, kuidas millestki asja saaks. Pühapäevasuusatajana (no pigem endine igapäevasuusataja) pole mul tippvarustust vaja, tänapäeva hinnad on isegi harrastussportijale (rääkimata võistlussportijast) üle mõistuse kõrged ning mulle meeldib idee olemasolevast viimast võtta. No ja siis tuleb mõelda, kui on esiteks vanad suusad, teiseks vanad suusasaapad ja siis on vaja vanu kinnitusklambreid, et see süsteem ühildada. Loomulikult peab olema õnne, et need asjad kõik siit ja sealt eimillegi eest saadaval on. Muidugi tekitab minus selline koht nagu garaaž kõhedust: külm (eriti talvel), kitsas (ladustatakse äärest-ääreni kõike) ning palju tundmatut ja isegi kui tead või arvad, et seal võiks midagi äkki olla (sest kunagi on silma või kõrvu jäänud) läheb vaja kõvasti õnne, et midagi üles leida. Seal meeste pärusmaal olen käinud vaid vahel mõnda tööriista, kas kruvikeerajat, saagi või hekikääre taga otsimas, aga see on ka kõik. Siiski, tungiv soov asi joonde ajada mind sinna viib, isegi kui mul pole ka mingeid teadmisi ega aimdust, kuidas asja edasi toimetada. Vajadusest kasvab ühel hetkel ootuspõnevus, kui tekib pisike lootus, et äkki on võimalik ja loomulikult, ootuspõnevusest kasvab rahuldus, kui asju saab enda kasuks oma vahendite, sh mõistusega ära teha. Igatahes pole ma juba tükil ajal enda üle nii rahul olnud kui need vanaaegsed klambrid lõpuks suuskadele peale said. Paigaldus röövis tegelikult palju tunde ära, sest vanad klambrid tuli maha kruvida, samad kruvid uuesti sisse keerata ehk uued augud tekitada. Kui oma keharaskusest tublisti peale surusin, võttis täiesti jõuetuks ja järgmisel päeval lihased valusaks ning mul tuli pisikesest möödalaskmisest kruvisid veel mitu korda sisse-välja keerata. Ja see polnud loomulikult veel kõik, mul tuli ka paar lisaauku mõlemasse saapasse teha. Kogu toimetamine käis suhteliselt algupäraste vahenditega, mis tegi asjaolud muidugi veel keerukamaks, aga seda suurem oli minu rahulolu nagu ütlesin. Ega see mind enam ei üllata, et õnnetundeks piisab vähesest. Nagu lahtiraiutud kuuriuksest, mis on alt kinni külmunud ärajäätunud sulaveeloigu tõttu, kui toast leitud kõikvõimalike suurterariistadega kallale minnes jõuab järsku kohale, et kuuriukse koeraavause kaudu annab sealt kirves välja kookida :D
Minu jaoks on iseenda ületamine see kõige rahuldustpakkuvam õnneallikas. Lihtsam oleks olnud lüüa vaid käega või osta poest uus suusavarustus, aga ma läksin siiski pisut ebakindlamat teed ja “projekti” edukas lõpetamises olin algselt äärmiselt kõhklev. See ju pidurdas kogu järgnevaid “projekti” etappe, aga allaandmine ei vii ka kuhugi. Eks iseasi on see, kui kaua mu saavutus nüüd vastu peab, aga hoolimata laiadest klambritest ja kartusest, et need takistavad ka suusa libisemist suusa kreenisolekus, polnud see nii. Täna käisin järele proovimas ja olin pigem alla vandumas sellepärast, et füüsiline vorm polnud kaugeltki see, mis paar nädalat tagasi (suusahooaega lõpetades). Ilm oli suurepärane nagu mainisin, aga rada oli libedaks sõidetud, seega annab suurema koormuse suuskade taltsutamisel. Jalg tundis kergelt ebamugavalt saapas, eks lihased pole tükk aega kaldenurgaga harjunud ja suusasaapad pole ka jala järgi veel sõidetud. Lihastes küll oli jõudu nagu varemalt, aga samas keha ei suutnud vana harjunud tempoga kaasa tulla ja reageeris sellele iiveldusega. Ilmselt siis see kõikvõimas mootor ei töötanud enam nii efektiivselt nagu varem, pole ka paar nädalat seda rohkem kui tavalise kohviga koormanud :D Ma ju tundsin ka paar korda varem seda iivelduslikku pohmelli, mis pärast mõnda suusavaba päeva tekkis. Aga kõiksele vaatama ilmselt paari nädala parim üritus ja saavutus, sest sellist päikeselist sooja sinise taevaga (suusa)ilma, mida eestlastele harva pakutakse, ei saa kuidagi raisku lasta. Kisub kohe ka kuuri juurde puid lõhkuma.