minuga pole mõtet konkureerida, ma konkureerin iseendaga

Minu mõte pole olnud kedagi end alaväärsena tundma panna. Mis kasu ma saaksin kellelegi haiget tehes, kedagi halvasti tundma pannes? (Sellepärast ma ka mitte kunagi teadlikult ei mängi kellegagi!). Kui ma olen jätnud kellelegi mulje, et ta on minu kõrval eikeegi või midagi sellist, siis on minust valesti aru saadud või ju siis on tahetud nii (halvasti enda kohta) mõelda. Kõik mida ma olen rääkinud, olen suunanud enda kohta, et olla ise täiuslikum inimene – töötada end üles millekski, mida absoluutselt ükski teine inimene tegema ei pea ja ammugi mitte sellepärast ennast puudulikuna tundma. Sest mina olen mina. Minus on piisavalt enesearmastust, et ennast heaks ja kõige kallimaks pidada, isegi kui mõne koha pealt ei pea ma ka ennast piisavalt heaks. Ma ei saaks välja kiirata seda, mida minus poleks.
Keegi teine ei pea minuga samas tempos kaasa sammuma, see on täiesti minu rida. Täna ma mõtlesin, kui õnnelik ma olen, et mul on alati olnud mingid suuremad sihid, mille poole püüelda, sest kui mul neid poleks, oleks mu elu äärmiselt igav ja tühine. Veeretaksin lihtsalt päevi õhtusse tundmata vähimatki elevust või põnevust tuleviku ees, nentides fakti, et elu jääb lõpuni täpselt samasuguseks. See oleks väga kurb, kui ma leiaksin, et nüüd on kõik olemas ja tehtud. Parem siis ongi, kui ma sellesse seisu ka niipea ei satuks. Seega olen ma õnnelik, et leian pidevalt uusi ja uusi mõtteid, isegi kui vahel kõigest sellest rahu tahaks ehk et need mõtted ka kord teoks saaks. Ma ei tunne, mis on igavus, sest see on huvide puudus. Ma teadsin, mis see on mingil hetkel lapsepõlves, kui ma ei osanud midagi teha ja pärast seda on jälitanud mind vastupidine needus, et aega võiks olla ainult rohkem. Kui küsitakse, mida ma tegin, siis ma ei oskagi vastata. Tõde on see, et ma ei tundnud igavust. Alati on palju, mida uurida või juurde õppida. Isegi liiga palju, seega tunnen, kuidas aeg lihtsalt käest pudeneb ja ma ei jõua. Siit tuleb minu palju-ära-teha, perfektsionismi püüdlus, kahjuks. Isegi nüüd “passijana”, kuud lihtsad lendavad ja ma tahaks, et aeg peatuks hetkekski. Selle peatavad vaid momendid, kui ma ei mõtle ehk ainult siis, kui ma olen otseselt mingi ennasthaarava tööga kaasa läinud või siis klaverimäng, mis viib mõtted eemale ja ma suudan ennast unustada.
Ma olen õnnelik, et ei sõltu kellestki ega keegi ka minust, sest see annab palju valikuvõimalusi ja tohutu vabaduse otsustada nii nagu mina tahan, kujundada elu täpselt selliselt nagu õigeks pean. Ma olen õnnelik, et minu elus oli inimene, kes mind ka selles usus, otseselt midagi keelamata kasvatas.
Täpselt samamoodi ei peaks keegi minu jutust välja lugema, et sõltuvussidemetes olija ei saa õnnelik olla. Mina pole seda öelnud. Ja ärge ka öelge, et sõltuvussidemetes mitteolija ei saa õnnelik olla! Ma tunnen seda, mis on mulle kõige õigem ja hetkel kujutan ma ennast ette ainult sõltumatuna. Isegi need, kes (veidi) kahetsevad, et on teinud vale valiku, ei tohiks ennast halvasti tunda, sest kõik on millekski hea. No ja mis sa ikka teed, saatuse eest ei põgene, saab ainult hetkeolukordi enda kasuks pöörata.
Paar inimest on mulle öelnud, et ma arvan ilmselt endast liiga hästi, sest ma teen teatud inimesi maha, aga ilmselt on nad võtnud seda isiklikult, et pole olnud minu jaoks liiga head. Ühelt poolt olen ma tekitanud oma kõrgete eesmärkide, saavutuste, enesepushimise või tubliduse rõhuasetusega sellise olukorra, kus nad tunnevad, et pole iial selleks võimelised. No ma tean, et minuga pole kerge. Latt pannakse kõrgele selleks, et kõik sealt üle ei hüppaks ja ega ma ei ootagi, et keegi üldse hüppama peaks. Vähemalt nii kaua, kui mul iseendaga piisavalt hea on ja igavust ei tunne :P