Oi ma olen jube väss ja lebo auga välja teeninud. Suurema päevast veetsin küll istudes, 5 tundi kõval madalal lastepingil ja alla 4 tunni veidi pehmemal istmel, kuid jalgu vändates. See on kohe suur vahe, kui talv läbi ainult pehmel voodil elutseda. Ega suvel ka eriti tihti ei juhtu, et ma 60 km päevas rattaga sõidan, ammugi siis, kui ilm on viimane kräpp ja eelnevalt vaid 3x5 km hooajal tehtud, seda ka vaid selleks, et kuivema jalaga kõigest sopast ja pehmest läbi tulla. Kummikutega kuluks vist 3 korda kauem ja rattaga säästab aega tunduvalt rohkem. Pidi siis täna just see kõige vihmasem ja tuulisem ilm olema, kui mul oli asja kodust väljapoole ja lausa kaugemale. Hommikune ilm pani muidugi ettevõtmises kahtlema, aga inglisest juba teada, et lasen ilmal väga harva enda üle kontrolli omada. Riided valisin õigesti, aga tähelepanu ei pööranud eriti jalanõudele, mistõttu mu jalad külmetasid nii hullusti, et rattalt maha saades neid ei tundnudki, aga alles pidid nad olema, sest veidi hiljem andsid puuklotsid tuima valu. Meenub ühe kirurgi loengust pajatus, kuidas keegi olevat mõni tund järjest ühte jalga istme all hoidnud (kinos vms), nii et hiljem tuli see jalg maha võtta. Kes teab kui palju selle kirurgi jutus tõde oli, igatahes väga mahlakaid jutte tema suust juba kukkus ning tihtipeale need naerma ei ajanudki. Minu labajalgade verevarustus oli ka puudulik, sest süda jõudis vaid keha 3,5 tunni jooksul kütta, aga samas ma kavatsen kõigest hoolimata terveks jääda nagu alati. Ehk luban vaid mõningast lihas- ja põlvevalu, aga see näitabki trenni efektiivsust :D Elu üks raskemaid sõite kui nii öelda võib, üsna karmis ilmas, aga samas kõik on ju suhteline, saab ka kuskil mäestikes palju hullemaid tingimusi trotsida, kui puudus tuleb ka hapnikust. Ma ei tea ju mida tähendab mõnel võistlusel tulemuste peale rabada.
Tagasiteel olin suht deliiriumis, viimased kilomeetrid ei saanudki aru, kus või mis, lihtsalt väntasin vastutuules meeter-meeter haaval ja nentisin fakti, et pole eriti kaugemale jõudnud, aga koju oli vaja ju saada ja võimalikult kiiresti, sest midagi külmetas jubedalt ning mõttes mõlkus, kuidas kohvi kerre ja jalad kohe sooja saaks. Liitri kohvini oli muidugi veel pikk-pikk maa siis ja palju-palju külma, tuult, vihma, sulavett, tänavaauke, suuri loike ning väsimust.
Nüüd saan vähemalt mõnda aega jälle tunda, mis tähendab, kui eluks vajalikud tingimused on igapäevaselt tagatud – milline luksus ju! Mitte et ma nimme selliseid asju teeksin või kohe väljakutseid rõõmuga otsiksin, aga minnes mõtlesin, et vahet pole kui kaugele jõuan, võin iga kell tagasi pöörduda, kuigi ennast tundes teadsin ka, et olen suhteliselt resistentne, kui juba midagi pähe võtnud olen. Ja ma alati siis ei mõtle tagajärgedele, no lihtsalt tuleb parimat loota ja uskuda, et seda ka ligi meelitada, siis jõuan tagasi ka elusalt ja tervelt ;)
Ma ei teagi, kas võtta takistavaid märke sellena, et ei peaks tegema või minema, sest miski hoiatab või sellena, et näha, kui palju olen millegi nimel nõus endast andma, sest elu paneb meid proovile. On kuidas on nende teooriatega, aga samas tulevad need ka kasuks, sest näitavad, kui palju tegelikult “väikesed” asjaolud tähendavad.
Täna ma ei jõuagi kirjutada sellest, mis mind kodust välja tõmbas, keeran unne ja naudin parem jalgade olemasolu :P Jätan midagi ka teiseks korraks, sest see teema kerkib esile eelseisvaga varem või hiljem. Olge terved!
No comments:
Post a Comment