üks seitsmest maailmaimest

Jooksutan oma kuule kokku enne kui üldse alustadagi jõuan. Vaatan videosid ja loen kirjandust, üritan haarata kõike endasse nagu vett kuiva käsna, aga käsn on küllastunud ja vajab väljaväänamist. Peaksin rahulikumalt võtma, sest ma ei saa ka unes enam rahu. Ühel ööl parandan katuseäärt ja teisest ööst jääb selgelt meelde üks sõna: Babülon. Kust see küll tuli? Täisti lambist, viimasel ajal pole küll ei silmanud ega kuulnud, pole ka ajaloofanatt ega mäleta vähimatki, mis selle taga on. Vähemalt mitte enne, kui olen sööstnud järele uurima ja unenäole seletust leidma. Aga ka siis ei tule rahu, sest sealt alles saab alguse põhjalikum psühhoanalüüs. Mida mulle öelda tahetakse? Üks lehekülg veab teiseni, käsi avab üha uusi, silmad haaravad kiiruga sõnu siit ja sealt ning mõtted loovad sellest oma jutu. Ja sealt tuleb mitte lühike jutt, vaid peaaegu lõpmatu kuni hetkeni, mil pean sundima ennast muud tegevust otsima või tegelikult küll lugema materjali sellest teemast, mis käsil oli. Sellest teemast, mis mulle need painajad tõi. Aga oma versioon Babülonist, Paabeli torni ehitamisest, “taevaväravatest” ja “rippuvast” aiast jäi. Unes oli veel üks sõna, mida ma täpselt ei teadnud või ei mäletanud, aga kõlas nagu Kaanan – ma parem ei taha teadagi, mis minu versioon “tõotatud maast” on, kuigi ka selleni juba jõudsin, isegi kui see polnud ka see sõna... No keegi ei saa nii rumal olla, et mitte osata luua oma versiooni asjast ükskõik kui fantaasiavaene inimene ka poleks. Isegi mina pole, nagu tuleb välja. Ma ei tea kas see uni räägib minu minevikust, olevikust või tulevikust, igatahes segadus kirjeldab seda asja väga täpselt nagu Paabeli torni ehitamisel. Mida rohkem ma sellest mõtlen, seda rohkem muidugi näen, kui täpselt üksainus sõna, mille tagatausta ma järele uurimata isegi ei aimanud, võib minu hetketundeid kirjeldada, seostades selle otseselt ka aktuaalse temaatikaga. Peaks nagu pingevaba periood olema, aga ometi pole. Sealsamas unede seerias uitab ka õudsaim – ma ei jõua õigeks ajaks eksamile või siis lennule. Minule üks hullemaid tundeid, aga kahjuks pean elama ka sellega, kui kuhugi on lõpmata kiire, ei tea isegi alati, kuhu või miks, aga on, on vaja teha miljon asjatoimetust enne kui… läheb rong, millele olen hilinemas… See jooksmine ajaga väsitab tohutult. Ma tahaks loota, et siiski suurem osa elust on veel ees, isegi kui lähenen 30-le, isegi kui mul on tunne, et pole midagi saavutanud ja olen liikunud küll õige eesmärgi nimel, kuid valinud selleks kõige keerukamad teed. Isegi kui tahaks süüdistada ühiskonda või kasvatust, kes loob kujutuse nagu ainuõige oleks võimalikult edukalt läbida koolid, et saada edukas töökoht, luua edukas perekond jne-jne. ei saa ma kellelegi ega millelegi pahaks panna, et inimesest tahetakse kujundada seda süsteemi järgiv lambuke, sest võibolla kujutasin ma ise kõike ette, et nii pidi olema? Ja tõenäoliselt ka kujutan, kuid tegelikult olen mina ütleja, mida ma pean või ei pea või mis on minu arvates normaalne. Milline kasvatus! Meie sugu- ja lähikondlaste seas on kahjuks manipuleerijaid, kes tegelikult vaid eneste peale mõeldes kujundavad või tahavad kujundada teiste elusid. Keegi loodab pisaraid poetades pälvida hardust, tekitada kaastunnet ja saada seeläbi oma tahtmine. Seepeale keegi annab alla, jättes enda soovid ja tunded tahaplaanile, et teha teisele heameelt ja mitte teda kurvastada. Kellestki tõsiselt hoolides pole raske taibata, et see, mis on parim talle, on parim ka mulle. Keegi sekkub teise ellu teadlikult või pimesi “armastusest”, tehes asju teise eest ära. Seepeale keegi muutub “abistajast” sõltuvaks ja vajadusel kergesti manipuleeritavaks, vahel ka otsustusvõimetuks “orjaks”. Võibolla ongi neil lihtsam, kes alatuid skeeme läbi ei näe ja elavad omas mullis, aga mind ajab see väärastunud ühiskond öökima. Ma ei saa rohkemat aidata, kui jätta enda poolt "panus" tegemata või siis näha või vähemalt ette kujutada seda ühiskonna poolt, mis ei aja öökima.