Neljas kuu ja ma olen ikka omadega sees. Kui pikalt see ometi kestab, millal küll lajatab reaalsus lataka? Ennekõike jagab tema sõbralikke mükse, mille lõppu ma ei soovigi... aga kuhu see küll kannab? ... kui kannab... Tema kõrval on imelik olla... Istuda külg-külje kõrval nii lähestikku, et seda võiks lugeda tundeavalduseks, kui tegu poleks ruumi kokkuhoiuga ühel rahvarohkel jutustuste õhtul. Ma tahaksin tema kõrval istudes käed mujale asetada kui oma sülle. Ka meie lemmik kohal võiks mu käsi mujal puhata kui puupingi vastas. Laua taga tema kõrval või otse vastas ei taha ma pilguheitudega end reeta, kuigi võiksin selle vaid temale naelutada. Nagu ka siis, kui ta mu vaateväljas töötab ja ma kardan, et see tema omaga kohtub, kui see peaks hoopis oma tööl olema. Iga kord kui teineteise kõrval seisame, sooviksin oma käega teda toetada... aga mõistus lajatab neil hetkedel vastu näppe ja ütleb, et ei saa. Miks küll on aru kohal vaid teatud juhtudel – kordadel, kus see võiks puududa... Kui ta mu vastas mind pilguga tabab, tahaksin rohkem kui vaid vastu naeratada. Kui ta tee peal ees on, tahaksin rohkem kui lihtsalt mööda põigata. Kui koos lähestikku jalutame, tahaksin kaotada ruumi me vahel. Vahed võiksid kaduda kõikjal – ka liivale või kivile end seades... sama lihtsalt kui oskame alati teineteise kõrvale sattuda... Kui ta tuttavlikul sammul eemale kaugustesse taandub, tahaksin kõnni imetlemise asemel hoopis järele joosta. Iga kord kui ta lahkub, tahaksin teda tagasi pöördumas näha. Näha teda ka jäämas, tahaksin rohkem kui vaid seda mis temast järel - ta hääl kostmas mu kõrvus, naeratus kõige muu ilusaga mu silmade ees, tema olek mu mõtetes või tunded mu südames... ta hääl, pilk, samm, keha, hoiak, olek – kõik, mida ma näen ja kuulen, on minus nii tugevalt kinnistunud, et selle väljalükkamine oleks võimatuse piiril. Ma olen omadega sees...
…kui ka tema tahaks rohkem kui... rohkem kui viivuks kõike seda mis juba on...
No comments:
Post a Comment