Paar nädalat tagasi päris ta, kas lähen sünnipäevaks koju. Andsin teada, et mu sünnipäev on augustis, aga ei täpsustanud. E. oli ainuke, kes üldse teadis, et ma õige pea vanust vahetan. M. oli märganud seda FB ning õhtuks kanti mulle ette neli kihti pannkooke, kusjuures see tuli väga ootamatult – nad küpsetasid neid juhuslikult, keegi ei teadnud kui väga ma neid armastan või täpselt 4-sena söön ning ma ei oodanud üldse mingit algatust sealt. Kui siin paigas oleks veel jäätis olnud, oleks ka õiged asjad vahele lennanud.
Samas oli minu hinges palju nukrust sel päeval. Mitte oluliselt sellepärast, et tema oleks tähtpäeva unustanud, vaid mulle anti mõista, et peaksin siiski varsti lahkuma. Esimest korda hakkasin tõsiselt mõtlema, mida siit lahkumine tähendab. Elu läheb edasi, aga just siis, kui ma tunnen mitte ainult E. pärast siin imehästi, vaid ka töö osas on viimane kuu olnud suurepärane, tahetakse see käima tõmmatult äkki välja suretada. Kui palju oleks mul siin veel õppida, ma tunnen ennast siiski koduselt olenemata vahetuvast seltskonnast, märkimisväärselt suurenenud vabatahtlike grupist, vähesest privaatsusest, kitsusest jne. Ma tunnen, et mu elu on paigas, ma ei vaja muud kui seda siin, et olla õnnelik, aga minu siinne õnn sõltub siiski kellestki teisest – olen niigi kolme kuu piiri ületanud ja asi on projektirahade laekumiste taga.
Täpne ajastus oli see minu sünnipäeval ette kanda. Õnneks jätkus päeva piisavalt meeldivaid momente, et see mu headesse mälestustesse kanda.
Samas kandus paha maik järgmisesse päeva, kui mõtted vaid ühes suunas liikusid. Ei loe seegi, kui seesama sõnumikandja vabatahtlike tahvlile minu nime taha staying tulba alla for ever oli nalja mõttes pannud.
Sünnipäeva järgsel päeval kuulsin oma toast väljudes M. E-le mainimas minu sünnipäeva ja E. oli üpris apaatne, ütlemata midagi. Ma tegin kiiresti minekut, ei tahtnudki teada... Võibolla oligi nii lihtsam leppida asjaolu ja lasta kõigel minna, mida pidin niikuinii tegema. Meenus tema sünnipäev – koidikul linnulaul, koogid, millest ühe P-Y-R-sse kaasa võtsin, tema nii vara süüa ei tahtnud, hiljem mõlemad küünaldega ette kandsin, tema neid kiitis ja hiljem imelisest koogiküpsetajast legende räägiti.
Mul polnud õigustki mitte vähimatki oodata, sest ma polnud kunagi talle oma täpset sünnikuupäeva maininud. Seda rohkem imestasin, kui ta järgmisel päeval tasakesi sellest juttu tegi, et ma olevat talle öelnud, et see millalgi kolmapäeval on. Ta oli teadlik mulle ette kantud pannkookidest ning miskipärast imestas mu vanuse peale, kuigi olin kindel, et ka see oli talle teada. Olime ju seda millalgi paar kuud tagasi pingil arutanud, et olen sama vana kui tema õde. Heakene küll, võtsin komplimendi tänuga vastu, et 29 asemel näen 24-aastane välja. Vähemalt oli ta sellest nüüd juttu teinud ega vaikinud päriselt maha. Egas midagi, läksin edasi, jätsin ta hetkeks oma tööpäeva lõpetama ja jõudsin oma tuppa. Pilk oli korraga läpakale naelutatud – selle peal oli kaart ja vahvlipakk piparmüntidega. Ma ei teadnud, et võiksin selles paigas veel oluliselt õnnelikum olla! 15 minutit oli mul naeratus näol ja ma üritasin välja mõelda sõnu, mida talle ütlen, enne kui ta veel tuleb... Kui ta mulle mälupulka tagastama tuli, suutsin vaid kogeleda ja suurt peale tänamise ning naeratuse üle kanda ei õnnestunudki. Tema joonistatud kaart, tema sõnum sees, vihjega piparmüntidele, mis meile mõlemale on paljutähenduslik, kihilised vahvlid kui pannkoogitordi sümbol... Täppi pandud detailide rohkus ja midagi ühist sinna kantud pani mind mõtlema, kas miski seda kunagi ületanud on. Tema tõsine nägu hetkel kui ta mälupulgaga tuppa astus, vahetus hetkega, aga sama kiirelt tegi ta ka minekut ehk olles sama kohmetu kui minagi mingeid sõnu otsides.
Mingi hetk tegi ta taas juttu ujuma minekust, oli seda juba tööd lõpetades maininud, aga ma ei võtnud tõsiselt nagu ta väljapakkumised pole mitmel korral kuhugi viinud. Pealegi ei kanna tema auto rohkem kui 5 ning 15-se seltskonna randa viimiseks oleks vaja kaasata teisi, kel transport juhtub olema. Tunnike hiljem ilmus D., kes pakkus välja hoopis kalaleminekut, tema pakiautosse oli enamik nõus minema, kõik kibelesid miskipärast kalale. Mina jälgisin mängu, oleksin võinud ka kalale minna, aga jäin miskipärast E. seisukohta ootama nagu alati, sest pigem siiski tundus, et tema auto peale võisin seekord loota, kuhu iganes see ei viinud... Suurem seltskond liikus õige pea ära, mina jäin hispaanlannadega E. auto kanda. E. arutles teel, et kuhu siis minna. Nägin, et esimene ujumisvariant kadus, siis kalastuskoht, kus teised paiknesid, kuhu oleksin isegi võinud minna. Olgu siis seekord see haruldane koht, kus ta aprillis lõdisedes vette läks – imekaunis ja privaatselt kivikaljude sopis. Jõudsime neljakesi alla, tema hüppas kivilt sügavustesse, meri oli üsna mäslev ja ma ei riskinud selles tundmatus kohas, kus põhi oli kes teab kui sügaval ning vette saamiseks oli vaja hüpata, milles ma endiselt väga meister pole. Tema ei ergutanud mind seekord ka hüppama, kuigi tal see tavaliselt kombeks on. Kui ta veest välja kividele ronis, viskasin oma rätiku talle peale, mis oli lähemal. See anti mulle küll õige pea tagasi ja ta hakkas end kuivatama. Ei tahtnud oma pilguga tema toimetusi saata ning see oli merel, kaljudel, pisisaarel. Ühel hetkel muutusid hispaanlannad eriti lõbusaks, aga kuna see on neil veres, siis ma ikkagi veel ei märganud enne kui keegi mu nime mainis. Minu poole kanti tort! Hispaanlannad pärisid esiti selle kohta ja siis kui möödunud sünnipäeva mainiti, laulsid nad omas keeles lõbusalt lühikese ergutusloo.
Kui ma oma toas veel mõne sõna tema kingituse peale leidsin, olin ma seal sinises laguunis üllatusest tumm. Justkui poleks taibanudki, mis sünnib või kuidas see võimalik on. Ma olen ühes maailma ilusamas paigas ja E. on sinna toonud mulle küpsetatud sünnipäevakoogi. Ma ei osanud seda oodata ammugi pärast niigi meeldivat eelkinki. Sõnad tulid siiski hiljem, kui kahekesi teistest eemale jäime, mäkke jalutasime ning ma naljatasin, et tema kink pidigi päev hiljem jõudma, sest muidu poleks üllatust olnud. Mingi hetk jäi ta mu ees seisma ja pani käe korraks minu külge, hetkeks oli see kui… aga siis muutus katseks mind kuhugi suunas lükata, see puudutus tundus erinev kõigist eelnevatest, justkui kadus teine mõte selle lühiduse või sisu muutusega. Lükkasin teda sõbralikult vaid seljast edasi.
Ma olen tagantjärele mõelnud, kui palju kahekesi oleku hetki olen raisku lasknud, seda enam, et suure grupiga tundub neid võimatu leida. Kui me ükskord jutustusõhtult poole pealt kahekesi arheoloogide kaevamiskohta vehkat tegime, temal mäe otsas külm hakkas ja ma olin mõelnud pärast linnulaulu „järgmine kord“ temale külje alla pugeda, oli vaid hirm see, mis külje alla puges. Uues võimaluses oli mul lausa kaks kihti peal ning hakkasin esimese lukku lahti tõmbama, mille peale tema kostis, et ta ei taha mu kampsunit ning siis kõrvale põikas. „I don’t want your jumper...“ leidsin pahura noodi ja õhku jäi see, mida ta oleks tahtnud... Samas ei jõudnud ma piisavalt kiiresti öelda, et oleksin oma kahe-inimese suurusest vaid hõlma pakkunud, sest ta oli juba eemale kadunud. Ja kadus seegi...
Enda sünnipäeval mõtlesin, et kell jäigi päriselt seisma ning selle käima lükkamine polnud enam minu kätes, aga järgmine päev tiksus see ometi edasi ning tehes topeltkiirusel tagasi mahajäänud aja.
Vahest hommikuti üles ärgates jään hetkeks mõtlema, kas eelneva päeva või õhtu sündmused olid reaalsed. Kuidas see juhtuda sai, kuivõrd loogiline ja loomulik on asjade kulg, võimaluse tekkimine, kuidas teised nii sujuvalt kõrvale jäid? Teinekord üritan enda poolt soodsaid võimalusi tekitada, aga ometi asjad ei lähe nii nagu võiks, sest lõppkokkuvõtes mina ei oma kontrolli.
Kingitus laual ning jäädvustused fotodel pole minu unistus, vaid kellegi spontaanne looming. Kõik siinne imeline pole minu unistustes sellisel kujul või nägemustes eelnevalt olnudki, teise nurga alt töötavad need tunduvalt paremini.
No comments:
Post a Comment