Olen vaikselt harjumas mõttega, et pean varsti koju naasma. Pean? Kas ei kõla mitte kummaliselt. Pean koju...? Ärge valesti mõistke, päris kodu on siiski endiselt kõige parem ja omasem koht, aga... Felin Uchaf on saanud minu teiseks koduks ja mõte, et pean ära tulema, toob pisara silma. Hüvastijätt toreda seltskonnaga, huvipakkuva tööga ja imeilusa asukohaga ei ole kerge. Ma olen väsinud hüvasti jätmast, seega peaksin midagi püsivamat leidma, aga saab see olema sama huvitav? Paljud on küsinud minu käest, mida ma edasi plaanin teha. Ma suutsin sellele vastust leides ennast segadussegi viia. Veider, ma ju tean mida ma teha tahan, millele paljud, kellega siin olles suhelnud olen, veel vastust otsivad ning ma oma sihikindluse ja teadlikkusega nii mõnegi pahviks löön, aga kõik pole minu kätes või otsustada, sest elul on omad plaanid. Kuid siiski on üks teadmine – kui lüüakse kinni üks uks, avaneb teine.
Mõttes oli kaalumisel isegi mitu varianti, millestki-kellestki sõltumatuna on neid äärmiselt palju. Vahest tahaks, et üks oluline inimene mulle ütleks, mille kasuks otsustada, aga keegi pole siiamaani seda teinud. Näiteks kui E. mul paluks Wales’i jääda, siis ma mõtleksin ka midagi antud asukohaga välja. Mis seal salata, lappasin veidi töökuulutusi antud piirkonnas ja mitte kaugele vajatakse apteekrit, aga see tähendaks oma elu raiskamist millelegi, mis pole minu kutsumus. Mõtlesin tagasi oma kodukoha tööle, aga see tundub taas justkui argirutiin, mis midagi oluliselt ei anna. Kõik on nii täpselt hästi paigas, et liigagi hea. Ma vajan midagi uut ja põnevamat, kui samalaadset elu, siis vähemasti uue nurga alt. Mõtlesin ka ajale täpselt aasta tagasi – uutmoodi sügise algus ja sellega kaasnev põnevus. Sealt edasi segadus, pool aastat hiljem selgus jne. Üks on kindel, mida vähem ma oma pead vaevan, seda rohkem oma elu naudin ja Felin Uchaf on suurepärane koht, kus plaanide tegemisel või asjade üle pikemal arutamisel eriti mõtet pole. On vaid endasse haaravad hetked ja uneaeg...
Hiljuti alustasin kirjaga, mille E-le hüvastijätuks üle annan. See on avameelne ja otsekohene. Ma ei tea kas peaksin, ju siis pean... Mis seal ikka, parem kui ta teaks kõike, mida mõelnud ja tundnud olen. Otseselt ei anna see mulle midagi, aga nagu ikka, tahan asju selgitada. Vaevalt tema enda poolt vastabki, eriti järelhüüdena, aga vähemalt on tal võimalus. Samas ta väärib midagi ilusat ja ma loodan, et ta leiab sellest midagi kaunist. See on minu vähim tänu, mida talle anda oskan. Ma täiesti usun, et ta oskab seda hinnata, ta poleks osanud kinkida nii palju võrratuid hetki lihtsalt juhuslikult. Ma kipun arvama, et ta on ise samamoodi kogu selle aja oodanud minult lähedust, aga me lihtsalt ei põrkunud piisavalt kokku. Vaevalt oleks ta ära öelnud...
P-a lahkumispeol mängisime hetkeks kahekesi klaveril midagi lõbusat ja lihtsat, mille ta ette näitas. Ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui maja täis küünlaid, kaminas elav tuli, mina temaga külg-külje kõrval, käed nii lähedal ja see kõikehaarav hetk, mille me lõime koos nagu koos kiviseina kallal töötades sinna õigeid tahke valides. Ma tundsin ennast nii kergena, et oleksin võinud lennata. See oli üks vähestest kahekesi olemise hetkedest. Teine hetk nõjatusime vastu seina välisukse kõrval, ootasime teiste saabumist, kui ta täiesti teemaväliselt Snowdoniast juttu tegi. Kolmas hetk istusime küünaldega aknalaual nagu pildiraamis, kui Dr.J. me ette tuli ja mainis, kui sarnased me naeratused on ja juuksetoon. Dr.J hiilgab ikka huvitavate vahemärkustega, kui ükskord lisas pigem teiste vabatahtlikega arutades juhuslikult jutu sekka, et E. viib meid aeg-ajalt randa, sel hetkel minu poole vaadates, kui ma veidi kaugemal seinaäärsel pingil istusin. Kas E. on talle midagi minuga seoses rääkinud? Mul on jäänud mulje, et kui E. kellegagi oma asju lähemalt arutab, siis on see Dr.J.
P-a lahkumispidu polnud siiski koht, kus ma E-le oleksin lähemale saanud – 40 inimest ja alkohol pigem võõrandasid meid. Kusjuures ma olin eeldanud, et õllede mõju all suudab ta mingist kontrollist lahti lasta. Kui ma poleks näinud teda joomas, oleksin võinud arvata, et ta on kaine nagu oleks ta teeselnud kergelt purjus olemist. Isegi tantsusammud olid Bob Marley või kelle iganes rütmi küll ühe jala peal, aga nii andekalt, et pettis ära. Pigem jäid talle hispaanlannad ette, üks kes meenutas tema eksi ja teine tema õde. Ma ei tahtnud teda näha kellegi teisega tantsimas või oma armsal viisil rääkimas, aga sellest piinlikum oli P-a, kes rippus iga veerandtund tema kaelas ja üks hetk ütles E-le midagi nii piinlikku, et ta kohe, isegi joogisena taipas, et see polnud kellelegi kuulmiseks. P-a muideks võiks olla vanuse poolest E-le ema, aga mõnes mõttes ei olnud tema läheduse soov E-ga, kallistused ja lahkumise hala E-le ülekantuna mulle väga suureks üllatuseks, arvasin varemgi, et pinna all on peidus varjatud kiindumus. Alkohol lihtsalt võimendas asja. E. aga ei võimendanud alkohol suurt midagi ja nii jäi minu loodetud temapoolne tõelisus või peidupool nägemata. Ma isegi ei jaganud asjade kulgu, kuidas ta minust niivõrd kaugenes.
Ma ei juurelnud pikemalt selle peo üle ega ka mõned päevad hiljem, kui ta uuesti Snowdoniast juttu tegi, seekord otse küsides: „Should we go this weekend?“ Aimasin, et ta vajas selleks küsimuseks julgust, aga isegi siis ma ei mõelnud, et ta võiks tõsiselt mõelda või siis oli viimasel hetkel alt hüppamas. Kuid tal oli tõsi taga, kui nädalavahetuse ilma jälgima hakkas ning siis reedel jutu sees veel nii ühe kui teise siit kaasa lubas võtta, kuigi asjade täpsem arutelu käis minuga – minu toas ja minu soovidele vastavalt.
Olin veidi üllatunud, et T. kaasa ei tulnud, kuigi tundsin kergendatult. Oleksime äärepealt kahekesi läinud, kui P. poleks viimasel hetkel E. tema äraminekul nädalavahetuse plaanide kohta pärinud. Mõnes mõttes oleksin eelistanud E. kahekesi minemist, aga samas võttis P. juuresolek palju pingeid maha ja tegi suhtluse vabamaks. E. ei julgeks iial nii otsekoheselt küsida kui enamik või vähemalt P, aga ma tahtsin, et ta mõnda asja teaks ja tänu P. küsimustele oli võimalik ka vabalt rääkida. Pealegi on P. sümpaatne ja kui mul poleks E. sellist tugevat sidet, siis... kes teab...
Seega ei teinud ma suurt numbrit, kui P. minu ja E. „koosolemise“ võimaluse võttis, sest E-ga kahekesi oleksime ilmselt terve päeva tundnud survet lähenemiseks, keerutanud peas küsimusi, kas peaks, mis hetkel, kuidas, aga kuna keegi oli veel seal, polnud küsimustki. Ainuke küsimus mis nüüd jäi – kas kahekesi oleks juhtunud rohkemat...?
Usutavasti oli see nii määratud, et T. ei tulnud ja P. oli kaasas. Mitte esimest korda ei tunneta ma, et keegi jääb tulemata, kuigi ta on E. ettevõttel kaasa kutsutud. Nagu kohtadesse, kuhu oleme kahekesi sattunud sel ajal, kui ma mitte üksinda pole majas olnud ja ta on viisakalt võimalust ka teisele pakkunud.
Ma ei hakka siinkohal kirjeldama Snowdonia võrratut ilu, vaid hetki, mis tegid tema ilusaks. Isegi selles nukruses või kauguses, mida ta endaga kaasa toob, on midagi armsat, aga kõige ilusam on tema hoolimine. Olen näinud seda praeguseks väga erinevates olukordades seoses erinevate inimestega, aga ma tunnen ennast siiski väljavalituna. Ta muretses mu jalanõude pärast (kas need mäetingimustes ikka välja kannavad), seejärel teksade pärast, mis märjaks saanuks ja pakkus enda veekindlaid pükse, mille oli ettenägelikult veel kaasa pannud. Tagasi jõudes sokke, sest minu jalad olid selleks ajaks läbi ligunenud. Ma ei muretsenud enda pärast nii palju kui tema minu. Tema ettevalmistus antud koha peal oli isegi üllatav, kuna poleks arvanud, et ta üldse kunagi midagi täpselt planeerib või hoolikalt valib, aga samas, mägedes kümneid kordi käinuna on see pigem juba teadmine kui kalkuleerimine. Ta ei jäta kunagi ulatamata oma kätt, kui on mõni keerulisem ületus- või ronimiskoht. Paar korda ulatas mulle käe ja kui mu näpud olid külmast nii tuimad, et ma ei suutnud oma püksinööpe kinni panna, võttis ta mu käed oma hoida hetkeks. Aumehena otsustas ta mu käsi soojendada selle asemel, et nööpide kallale tormata. Siis ma mõistsin, et talle läheb korda pigem hoidmine...
Ma olin valmis tema seljakotti vahetustena kandma, sest minu ja P. kaasavõetud võileivad, vesi ja snäkid olid tema kotis, lisaks tema kõikvõimalikule, teadlikkusele rõhutud sortimendile, mida ta lahkesti meiega jagas. Ta ei lasknud minul kanda, isegi kui olin kotisange tema õlult võtmas ja kinnitusrihma ta kõhult vabastamas. Isegi P. ei saanud tema kotti kordagi kanda. Ta küsis alati esmalt minult ja minu otsustamatusel ühist arvamust edasi jätkamise suunas. Ergutushüüetel enne viimast ja järsku langust võtsime ristseotult kätest ning vihmane ilm pöördus lõpuks päikeseliseks. Mida paremat tahtagi lisaks ilusale inimesele?
Jõudsime Snowdoniasse täpselt 2 kuud hiljem (21. kuupäeval), kui ta oli küsinud minult „Millal Snowdoniasse?“ Siis kui me jooksime vihmas ja ta kinkis mulle rannast korjatud kivi. Kaks kuud hiljem kavatses ta Snowdonias taas kivipüramiidile astuda nagu seal rannas, kus ta püramiidilt alla sadas.
21-st võiks saada traditsioon mis 9-ndast ja temaga.
No comments:
Post a Comment