Pärast 6 kuud ja viimaseid marutuuliseid päevi on mul veel võimalus istuda vanale armsale pingile ja tunda nagu oleks üks nendest soojadest suveõhtutest, kui... Kui me läksime seltskonnaga ujuma... kui maja oli täis naeru, muusikat ja toidulõhna. Kuid nüüd on selle asemel vaikus – kummaline vaikus. Kummaline, et vaikus tundub kummalisena mulle, kes on harjunud elama vaikuses. Pärast 24 vabatahtlikku, kes ühes tillukeses majapidamises korraga koos toimida suutsid, vahest kuuekesi pisikeses köögis või mitmekesi tualetijärjekorras, polnud kohta, kus kedagi poleks juba ees olnud, on jäänud järele vaid üks hing – mina. Ka minu päevad siin on loetud. Olen sellest nädalast äärmiselt kurb olnud, tegelikult juba päevast, mil P. läks, sest tema oli viimane, kellega sai üksjagu nalja, isegi kui me olime vaid kolmekesi ning õhtuti ei osanud suurt midagi teha, kui küünlaid põletada, kaminasse tuld teha ja istmikud toolile naelutada. P. armastas ka vahelduseks hiiri jälitada, igaõhtuselt flapjacke küpsetada (kasvõi südaöösel), kitarri või saksofoni mängida. Vahepeal tundus, et poisid üritasid kahekesi oma kokkamistega mind ära hellitada. B. oli veel kõvem tegelane, kes eksperimenteeris kõigega esimest korda ja keeras alati midagi imelist kokku. Aga nüüd on kõik läinud... koos vabatahtlikega läks kõik… P. põletas oma äramineku eel küünlaid ja meeleolu oli matustega äravahetamiseni sarnane.
Pole tähtis niivõrd asukoht ega tegevus, vaid inimesed. Ma olen ühes kõige ilusamas kohas, naudin nii tööd kui puhkehetki, aga see on võimalik tänu inimestele, kellega ma seda kõike jagan. Ma olen varasemalt pead vaevanud küsimustega, kus olla või elada või mida teha, et õnnelik olla, jättes suuresti kahe silma vahele kõige olulisema, kellega... Siin pole olnud inimest, kes oleks olnud mulle vastumeelt või poleks soovinud teistele head. Siin on olnud inimesi seinast-seina, aga lõppkokkuvõttes, nagu keegi targasti ütles, on vaid kaks gruppi inimesi – need, kes on olnud siin ja need kes pole.
Kummastav vaikus ei lähe selle majaga kokku, ehk ainult minu päriskoduga, kuigi ei tea isegi, kuidas mulle pärast siinset kogemust seal tunduda võib. Enne tavapärasesse rütmi kulgemist kindlasti harjumatu, eks ma mõistan seda alles siis, kui kohal olen. Kuid praeguses vaikuses, mis õhtuti siin majas on (sest päeva ajal nagu täna võib olla ka kümmekond inimest), ei kujutaks ettegi, et siin midagi üldse kunagi toimus, aga kui see maja räägiks, oleks nii mõndagi ette kanda. Nii mõndagi, mida minu silm nägi, kõrv kuulis või hing tundis viimase poolaasta jooksul ja kes teab mida kõike veel enne seda...
Imelik on ka temata, jälle „haige“, teist nädalat ära ja ma tahaksin väga teada, mis temaga tegelikult lahti on. Kipub tunduma samast sarjast: “Kurat, kuhu te mehed kaote…?” Viimane kord, kui ta oli koju minemas, püüdsin välisukse vahelt tema järelhõikest hädavaevu üksikud sõnad, kui ta oli kiiruga minekut tegemas, kuskil mitu meetrit eemal juba nagu ma poleks pidanud seda kõike kuulmagi... „Enne kui sa lähed, teen sulle enda juures õhtusöögi...“ Ja siis mainis veel mäge, mis tal sisuliselt ümber nurga on. Ma ei jõudnud midagi vastatagi ja ilmselt ta ei oodanudki seda. Ma olin ühe lõuna ajal teinud oma äraminekust vaikselt juttu, maininud kuupäevi, teadmata millise kasuks otsustada, ta oli öelnud, et võtaksin viimase, aga seda, kas saan nii kauaks veel jääda, ei teadnud ka tema. Viimasel korral, kui teda nägin, küpsetasin kõigile pannkooke ja ta tänas mind nii söögilauas, hiljem südamest ka köögis ja samal õhtul veel ka FB jututoas, kus me esimest korda suhtlesime. Ütlesin, et see on vähim, mida tema heaks teha saan kõige selle kõrval, mis tema minu heaks teinud on ning võiksin talle pannkooke iga kell küpsetada. „Haigena“ oli ta ära kevadel, „haige“ oli ta 2 nädalat detsembris ja sama palju nüüd. Ma võin ainult aimata, aga tema käitumisele ei oska ma seletust ikkagi leida. Viimased nädalapäevad võimalus minuga töötada ja ta on ära. Seega olen topelt kurb, nii teiste kui enda lahkumise pärast, kui ka selle, et pole võimalust temaga viimaseid päevi koos olla. Muidugi tagatipuks see, kuidas ma vihkan hüvastijätmisi, juba selle formaalsuse pärast.
Mitu õhtut järjest olen kavatsenud temale mõeldud hüvastijätukirja lõpuks ka paberile panna, aga ikka ja jälle jään selle mustandit lugema ja korrigeerima. Tänagi otsustasin pigem blogimise kasuks, kuigi mul pole midagi suurt siia kanda. Ei ühtegi lugu magamiskotist, mille olemasolu üle ta paar nädalat tagasi päris.
Ah kui pahasti ma tegelikult ennast tunnen, nagu kistaks kodust vägisi välja, põhimõtteliselt see nii ongi. Ma leidsin siit kõik, mida üheks heaks ja õnnelikuks eluks vaja läheb ning ehk on see ka põhjus, miks paljud siit parema meelega ei lahkuks, kauemaks jääksid, paljud tagasi ihkavad ja meenutavad imelisi aegu. Varsti olen ise samasugune kui reaalsusesse jõuan, võibolla tundub see siin unenägu? Ja tema, kuhu jääb tema...? Pildid räägivad enda eest, aga hetkel toob nende vaatamine pigem kurbust kui rõõmu... Tema kingitud kivi, mille endaga kaasa toon, sünnipäevakaart, need rändavad minuga tuhandete miilide kaugusele... õige pea...
No comments:
Post a Comment